Hambaarstiteaduse erialal kaitstud doktoritööd

(Esimene huule- ja suulõhedega patsientide ravitulemuste uuring Kesk-Vietnamis)

Kaitstud 6. septembril 2019 Tartu ülikoolis

Juhendajad:
dotsent Triin Jagomägi, TÜ
kaasprofessor Toai Nguyen, Vietnam

Oponent:
Pertti Pirttiniemi, Oulu Ülikool, Soome

Kokkuvõte:
Huule- ja/või suulaelõhe (CL/P) on maailmas üks enimesinevamaid kaasasündinud arenguanomaaliaid. CL/P esinemissagedus Vietnamis on 1/677 elussünni kohta. Kesk-Vietnamis on tavaks, et enamus CL/P patsientidest loodab rahvusvaheliste abiorganisatsioonide poolt korraldatud ravimissioonidele. Kuna need organisatsioonid ei ole kohal kogu aeg, siis toimuvad operatsioonid korrapäratult ja tavaliselt rahvusvaheliselt aktsepteeritud protokollides ettenähtud aegadest erinevalt. Rahvusvaheliste abiorganisatsioonide meeskond keskendub pigem lõhede kirurgilisele sulgemisele, mitte aga muudele ravimeetoditele. Näiteks logopeedilist- ja ortodontilist ravi rahvusvahelised abiorganisatsioonide meeskonnad ei toeta. Süsteemselt ei toimu ka patsientide lõikuste järgseid järelkontrolle. Seetõttu ei ole hinnatud ka sellise ravikorraldusega patsientide ravitulemusi.

Antud doktoritöö eesmärgiks oli hinnata nende CL/P diagnoosiga patsientide, keda on opereerinud erinevad rahvusvahelised abiorganisatsioonid, ravitulemusi Kesk-Vietnamis. Hinnati järgmisi näitajaid: hammaste tervislik seisund, nasolabiaalne esteetika, kõne kvaliteet, näo-, lõualuude ning suulae morfoloogia, lõualuude mõõdud, ülemiste hingamisteede dimensioonid, patsientide ja nende vanemate/hooldajate rahulolu, ema kogemus toimetulekuks suulõhega lapse sünni järel.

Uuring viidi läbi Hues, mis asub Kesk-Vietnamis. Kaasati 81 CL/P diagnoosiga patsienti. Hambakaariese levimust ja parodondi seisundit hinnati rahvusvahelise tervishoiuorganisatsiooni (WHO) kriteeriumite järgi. Nasolabiaalse esteetika hindamiseks kasutati kolme erinevat meetodit ja hindajateks olid erinevate erialade arstid. Kõnekvaliteet määrati nasaalsuse astme alusel kasutades Nasometer II-e. Näo- ja lõualuude piirkonna ning ülemiste hingamisteede morfoloogilised iseaärasused selgitati välja tsefalomeetrilise uuringuga. Ülalõualuu dimensioonide ja kõvasuulae morfoloogia kindlakstegemiseks kasutati digitaalseid hambamudeleid. CHASQ (Cleft Hearing, Appearance and Speech Questionnaire) küsimustik oli aluseks patsientide ja tema vanemate/hooldajate rahulolu uurimiseks. Emade kogemuse väljaselgitamiseks suulõhega lapse sünni järgselt oli kasutuses eraldi küsimustik.

Kesk-Vietnami suulõhega patsientide hulgas on väga laialt levinud hambakaaries ja gingiviit (igemepõletik). Nasolabiaalne esteetika oli rahuldav. Kõnekvaliteet oli halb, kuna rohkem kui pooltel patsientidel oli kõne hüpernasaalne. Esines Angle IIInda klassi hambumusanomaaliat. Õhuteede, ülakaare ning suulae dimensioonid olid vähenenud just lapspatsientidel. Emade suhtumine CL/P lapse sündi oli ilma suurte emotsioonideta. Nii patsiendid kui ka vanemad/hooldajad olid rahul ravitulemustega.

Vietnamis on pakiline vajadus luua rahvuslik suulõhede register, et oleks võimalik patsientide ravi koordineerida ja jälgida. Samuti on vaja luua ja kasutusele võtta patsientide jälgimise diagnostilised miinimumnõuded. Teeme ettepaneku parandada hammaste tervisega seotud protseduuride, ortodontilise ravi ja logopeedilise teenuse kättesaadavust.

Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/64820 

 (Apikaalne periodontiit: levimus ja etiopatogeneetilised aspektid)

Kaitstud 15. novembril 2018 Tartu ülikoolis

Juhendajad:
professor Reet Mändar (dr. med. (meditsiin)), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut
professor Mare Saag (knd (meditsiin)), TÜ hambaarstiteaduse instituut
dotsent Tiiu Kullisaar (knd (bioloogia)), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

Oponent:
professor Vytautė Pečiulienė (PhD), Institute of Dentistry, Faculty of Medicine, Vilnius University, Vilnius, Leedu

Kokkuvõte:
Apikaalne periodontiit  (AP) on hamba juurekanalisüsteemis paikneva bakterpõletiku tagajärjel tekkinud kahjustus hambajuuretipu ümbruses. AP tekib enamasti kaugelearenenud hambakaariese tagajärjel ning sellega kaasnev hambajuuretipu ümbruse kudede häving on radioloogiliselt nähtav. AP on maailmas laialt levinud haigus, mille esinemist seostatakse vanuse, soo, teiste hambahaiguste, hambaravikvaliteedi ja indiviidi sotsiaalmajandusliku seisundiga. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli välja selgitada AP levimus Eestis ning seda põhjustavad ja soodustavad faktorid. Selleks viidi läbi 3 suuremat uuringut.

AP levimuse hindamiseks vaadeldi 6552 patsiendi radioloogilisi uuringuid, kus hinnati kõikide hammaste seisukorda. AP diagnoositi üle pooltel uuritavatest ja haigusel leiti tugev seos eelnevalt teostatud hambahaiguste ja -ravi kvaliteediga. Haigestumise risk oli oluliselt madalam kvaliteetse hambaravi korral.

Mikrobioloogiliseks uuringuks koguti proove 12 hamba juurekanalist, eraldati DNA ja tuvastati bakteri liigid. Mikroobikooslused olid indiviiditi erinevad ja mitmekesised, kuid domineerisid anaeroobsed bakterid. Avastati mitmeid raskesti kultiveeritavaid ja  seni juurekanalitest  avastamata mikroobiliike. Eelnevast võib järeldada, et kuna AP’d põhjustavad väga paljud mikroobid, siis spetsiifiliste mikrobioloogiliste analüüside teostamine juurekanalisüsteemist ei ole mõistlik ja raviprotsess tuleb suunata kõikide mikroobide ja nende koosluste vastu.

Oksüdatiivse stressi (OxS) markerite määramiseks kasutati 86 patsiendi sülge ja juurekanali sisaldust. OxS esines nii kõikide uuritud juureravi vajavate hammaste juurekanalis kui ka kogu organismis. Tervetel inimestel seevastu olid OxS tasemed madalad. Märkimisväärseks osutus OxS seos hambavalu ja hamba juuretipu ümbruse luu hävinguga. Seega on OxS tähtis mehhanism juurekanali põletike korral.

Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/62251 

(Kesknärvisüsteemi haigusest tingitud sialorröa ravi botulismitoksiiniga)

Kaitstud 12. novembril 2018 Tartu ülikoolis

Juhendajad:
dotsent Tiia Tamme (dr. med. (arstiteadus)), TÜ hambaarstiteaduse instituut ja professor Pille Taba (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut

Oponent:
dotsent Merete Bakke (PhD), Department of Odontology, Faculty of Health and Medical Sciences, Kopenhaageni Ülikool, Taani.

Kokkuvõte:
Sialorröad ehk liigset süljevoolust defineeritakse kui keha võimetust kontrollida suuneelu kogunenud sekreeti, mille tulemuseks on liigne sülje voolamine. Sialorröa võib esineda nii lastel kui täiskasvanutel krooniliste neuroloogiliste haiguste korral, nagu laste tserebraalparalüüs, amüotroofne lateraalskleroos ja Parkinsoni tõbi. Probleem ei ole tingitud mitte niivõrd süljeerituse rohkusest, vaid neelamisreflekside langusest, lihaste nõrkusest ja koordineerimatust tegevusest.

Botulismitoksiin A (BNT-A) on kasutusel olnud mitmete kesknärvisüsteemi häirete (düstooniad, spastilisus) ravis mitmekümne aasta jooksul; uue näidustusena on lisandunud liigse süljevooluse vähendamine. BNT-A süstimine süljenäärmetesse vähendab süljeeritust, seega kergeneb väiksema süljekoguse alla neelamine. Sülje ja suuõõne mikrofloora muutused võivad põhjustada häireid suuõõne tervises, mille oluline komponent on sülje puhastav ja antibakteriaalne toime.

Käesoleva töö eesmärk oli uurida BNT-A ravi efektiivsust ja ohutust süljenäärmete süstimisel sialorröa ravis kesknärvisüsteemi haigustega patsientidel. Peale ravimi toimeefekti oli uuringuküsimuseks muutused suuõõne mikroflooras ja sülje omadustes, mis võivad olla mõjutatud BNT-A süstimise tagajärjel tekkinud süljekoguse vähenemisest.

Uuringu tulemused näitasid, et süljevoolus vähenes ravi käigus statistiliselt olulisel määral. Hambumushäire mõjutas tserebraalparalüüsiga patsientidel süljeerituse intensiivsust. Sialorröad esines rohkem Parkinsoni tõvega haigetel, kelle domineeriv häire oli bradükineesia – liigutuste aeglus ja kohmakus –, ja vähem treemordominantse kliinilise alatüübi korral. Sülje koostises ja S. mutans’i hulgas muutust ei esinenud, kuid laktobatsillide kogus näitas statistiliselt olulist tõusu.

Süljevooluse ravi BNT-A süstidega on efektiivne, kuid võib viia suuõõne isepuhastumisvõime langusele.

Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/62069 

(65–74 aastaste vietnamlaste suutervis ja alaõualiigese haiguslikud seisundid)

Kaitstud12. juunil 2018 Tartu ülikoolis

Juhendajad:
professor Mare Saag (knd (meditsiin)), TÜ hambaarstiteaduse instituut
dotsent Triin Jagomägi (PhD (arstiteadus)), TÜ hambaarstiteaduse instituut
dotsent Ülle Voog-Oras (PhD (Clinical Oral Science)) TÜ hambaarstiteaduse instituut
dotsent Toai Nguyen (PhD) Faculty of Stomatology, Hue University of Medicine and Pharmacy, Vietnam

Oponent:
professor Timo Närhi (PhD), Institute of Dentistry, University of Turku, Turku, Soome

Kokkuvõte:
Tervest suust räägitakse siis, kui näo ja lõualuude piirkonnas ei ole valu, hambakaariest, põletikulisi protsesse, kasvajaid, teisi haigusi ega normist kõrvalekaldeid, mis halvendaksid mälumis- ja kõnefunktsiooni ning psühhosotsiaalset heaolu. Eakate inimeste osakaal ühiskonnas suureneb pidevalt paljudes riikides. Vananeva ja nõrgestatud inimese suu tervist võivad mõjutada mitmed riskitegurid. Näo-lõualuude süsteemi tervis oleneb ka hambumusest ja alalõualiigeste seisundist. Erinevate alalõualiigese anatoomiliste ja funktsionaalsete haiguslike seisundite ühisnimetajaks on temporomandibulaarliigese e. alalõualiigese haiguslikud seisundid (TMD).

Vietnami eakad on elanud üle Vietnami sõja (1945–1975). Erinevad majandusmudelid ja globaalsed muutused on mõjutanud nende tervist sh. suutervist ja elukvaliteeti. Käesoleva uuringu eesmärkideks oli kirjeldada vanemaealiste vietnamlaste suutervise seisundit ja suutervise käitumist, alalõualiigese haiguslikke seisundeid ja oklusioonikontaktide mõju näokolju struktuuridele ning uurida näokolju morfoloogia ja TMD vahelisi seoseid. Uuringusse kaasati mitmeastmelise juhusliku kihtvaliku meetodit rakendades Danangi piirkonnast 258 vietnamlast vanuses 65-74 aastat.

Kliiniline uuring hammaste kõvakudede ja tugikudede seisundi hindamiseks teostati vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud indekseid ja metoodikat kasutades. Alalõualiigese haigusi diagnoositi kasutades alalõualiigese haiguste diagnostika kriteeriume. Hambumust hinnati Eichner’s klassifikatsiooni järgi, milles on hambakaar jagatud oklusioonikontaktide põhjal neljaks tsooniks, eakate inimeste näokolju muutusi hinnati tsefalomeetriat kasutades.

Uuritutest 97.7% diagnoositi hambakaariest, 83,3% parodondi haigusi ja 56,6% alalõualiigese haiguslikke seisundeid, milliste hulgas prevaleerusid diski asendi häire ja liigese degeneratiivsed muutused. Umbes 16% uuritutest ei olnud ühtegi töötavat hambapaari e. oklusioonikontakti. Risk alalõualiigeste haigestumiseks oli 3,36 korda kõrgem ühepoolse (95% CI = 1,21–9,36, P = 0,020) ja 2,71 korda kahepoolse (95% CI = 1,12–6,56, P = 0,027) oklusioonikontaktide kaotuse korral. Puudulik oklusioonikontaktide arv põhjustab muutusi ala – ja ülalõualuu tasandil ja struktuuris. Muutused mandibulaarsetes struktuurides olid statistiliselt oluliselt seotud alalõualiigese haiguslike seisundite tekkega (P < 0,05).

Saadud informatsioon omab väärtust Vietnami tervishoiusüsteemis suutervise alase ennetustegevuse ja aktiivse ravi planeerimisel.

Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/59748 

(Suutervis algklasside õpilastel ning polüoolide toime hambakaariese ennetusele)

Kaitstud 27. mail 2015 Tartu ülikoolis

Juhendajad: prof Mare Saag (Tartu ülikool), prof Eino Honkala (Kuveidi ülikool, Kuveit) ja prof Kauko K. Mäkinen (Turu ülikool, Soome)
Oponent: emer. prof Heikki Murtomaa (Helsingi ülikool, Soome)

Kokkuvõte
Hambakaaries on ülemaailmse levikuga haigus. Eestis on kaariese näitajad eriti laste hulgas siiani kõrged. Kaaries, mis on dünaamiline, pikaajaliselt kulgev protsess, vajab pikaajalisi ennetusmeetodeid. Üks võimalus hambakaariese riski vähendada on asendada kariogeensed süsivesikud vähem kariogeensete suhkuralkoholide ehk polüoolidega. Paljud eelnevad uuringud on näidanud ksülitooli tarvitamise edukust kaariese ennetamisel, kuid mitmete teiste polüoolide puhul ei ole nende ennetav efekt kinnitust saanud.

Kliinilise uuringu eesmärgiks oli määrata kaariese levimus algklasside õpilastel ning võrrelda erinevate polüoolide (ksülitool, erütritool ja sorbitool kui positiivne kontroll) pikaajalise tarbimise mõju ja efektiivsust vahelduvas hammaskonnas. Uuring oli topeltpime, juhuvalimiga, kontrollitud, ettevaatav, kolmeaastalise sekkumisega (polüoolide tarvitamine) kliiniline uuring mis sisaldas uuritavate iga-aastast suuõõne kliinilist läbivaatust Tartu Ülikooli Stomatoloogia Kliinikus.

Me leidsime, et nii kaariese esinemissagedus kui ka kaariese indeksid olid Kagu-Eesti algklasside õpilastel kõrged, mis sobitub eelnevate uuringutega ning need tõusid kiiresti, olles teise klassi õpilaste hulgas statistiliselt olulisemalt kõrgemad võrrelduna esimese klassi õpilastega – seega vajab antud eagrupp tõhusaid preventiivseid meetmeid. Alumised teised piimamolaarid ja esimesed jäävmolaarid olid kõige enam kahjustunud hambad vahelduvas hammaskonnas. Kaaries algab enamasti fissuuridest kohe hamba suhu lõikumise järgselt, mis oleks ennetatav silandi kasutamisega, kuid läbivaadatud lastel oli silantide hulk väga madal.

Kuna eelnevad uuringud on kinnitanud ksülitooli kaariest vähendavat efekti, on antud uuringu puhul ksülitooli tagasihoidlikku mõju raske seletada. Üks võimalik selgitus võib olla vähene tarvitamiskordade arv, mis oli kolm korda koolipäeva jooksul üldiselt soovitatava 4-5 päevale jaotatud tarvitamiskorra asemel.
Kaariese areng oli erütritooli grupis aeglasem kui sorbitooli ja ksülitooli gruppides ning avaldus pärast 2 aastast erütritooli pastillide tarvitamist. Erütritool vähendas võrreldes sorbitooli ja ksülitooli pastillidega ühtlasi hambakatu hulka, hapete taset hambakatus ja Streptococcus mutans´i taset.

Kokkuvõtvalt võime öelda et erütritool kui hästi talutav magusaine omab hambakatu hulga ja omaduste mõjutamise kaudu kõrget potentsiaali kaariese vähendamisel. Uuringu tulemuste põhjal võib erütritooli pastille soovitada asendamaks suhkruid maiustustes, et ennetada hambakaariest lastel.

Link doktoritööle DSpace -s: http://dspace.ut.ee/handle/10062/45930

(Hammaste tervis eelkooliealistel ja kooliealistel lastel ning selle seos hirmuga hambaravi ees ning kaariese vältimise võimalused hambaravi kartvatel emadel)

Kaitstud 25.10.2013 Turu Ülikoolis

Juhendajad: dotsent Sára Karjalainen Turu Ülikoolist ja professor Mare Saag Tartu Ülikoolist.

Oponent: professor Heiki Murtomaa Helsinki Ülikoolist.

Hambakaaries ja hirm hambaravis on sagedased koos eksisteerivad probleemid. Hambaravi kartvate patsientide hammaste seisund on reeglina halvem kui mittekartjatel. Ema või isa hirm võib soodustada hambaravi teket ka lastel. Hambaravi kartev inimesel on tavalistelt rohkem probleeme hammaste ja igemete tervisega, kuna nad ei pööra piisavalt tähelepanu suuhügieenile ja reeglina püüavad leida ettekäänet vältimaks hammaste kontrolli või ravi. Ravimata hambad emadel viitavad kaariest tekitava mikroobi Streptococcus mutans’i kõrgele tasemele süljes ja katus. Eelnevatest uuringutest on teada, et 70% juhtudest nakatub laps just emalt pärit mikroobitüvega. Üks võimalusi vähendamaks kõige karioossema mikroobi taset suus on kasutada ksülitooli sisaldavaid nätse või karamelle. Seega langetades emal S. mutasi taset suus on võimalik vähendada lapse hammaskonna nakatumist S. mutansiga. Emade arvamusel ja suhtumisel hambaravisse on suur mõju lapse käitumisele

Uuringu eesmärk:
Hinnata kaariese esinemist erinevates vanusegruppides, hambaravi hirmu mõju hammaste seisundile ning tuua välja faktorid, mis omakorda mõjutavad hirmu tekkimist. Hinnati ka ennetusprogrammi efektiivsust hambaravi kartvatel emadel.

Meetodid:
Teostati kolm uuringut Eestis ja üks Soomes. Eestis viidi läbi uuringud 2-4 ja 8-10 aastaste lastel. Soomes hinnati hammaste tervist ja hambaravi hirmu 3 ja 9 aastastel lastel. Kaariese määramiseks kasutati kahte meetodit: varasemast tuntud WHO juhist (dmft+DMFT)ja uuemat Indernational caries detection and assessment system index (ICDAS). Hirmu hambaravis hinnati maailmas tuntud testidega: Corah’s dental anxiety scale (DAS) ja Modified childrens detection and assessment system index (MCFSS-DS). Kaariese ennetusprogrammi mõju jälgiti 120 ema-lapse paari näitel Eestis. Uuringusse valiti eelnevate testide põhjal välja emad kõrge Streptococcus mutansi tasemaga süljes (rohkem kui 105 kolooniat/ml). Antud programmis kasutasid kartvad (DAS≥15) ja ka mittekartvad (DAS≤8) emad ksülitooli drazheesid (5,8grammi päevas) alates lapse kolmandast elukuust kuni 3 aastaseks saamiseni. Hambaarstiga kohtumine, kus selgitati hambakraariese vältimise võimalusi emal endal ja lapsel, toimus iga kolme kuu järel.

Tulemused:
Hambakaariest esines 41.6% 2-4-aastastel ja 93% 8-10 aastastel lastel.
Hambakaariese levik Eesti laste hulgas intensiivsem kui samas eas soomlaste hulgas.  6.1% 2-3 klassi Eesti lastest väitis, et kardavad kõike hammaste raviga seonduvat. Selgus, et laste hirm oli seotud eelneva traumaatilise kogemusega hambaravis ja ema-isa hambaravi hirmuga. Seega võib öelda, et väga tugevat mõju lapse käitumisele hambaarsti juures avaldab vanemate arvamus hammaste ravist. Soome koolilaste küsitluse põhjal, kus võrreldi hambaravi hirmu tervete ja krooniliste haigustega patsientidel, avaldus seos varasemate meditsiiniliste protseduuride ja hambaravi hirmu vahel.
Tüdrukute hulgas on kartjate hulk suurem kui poiste hulgas. Eesti Emade uuringust selgus, et hambaravi kartjatel on rohkem ravimata kaviteete ja eemaldatud hambaid kui mittekartjatel. Hirm avaldab mõju patsientide käitumisele ja iseloomulik on, et kartjad emad püüavad edasi lükata hambaarsti külastust, kusjuures hambaid puhastavad harvemini kui mittekartjad. Kartjate hulgas on suitsetajate hulk suurem.

Emadele suunatud ennetusprogrammi eesmärk oli vähendada hirmu hambaravi ees ja sellega parandada ema enda ja ka lapse hammaste seisundit. Külitooli kasutavate emade lastel esines hambakaariest vähem kui ksülitooli mittekasutavatel emadel. Sage kohtumine hambaarstiga ja pidev selgitustöö koos igapäevase ksülitooli tarbimisega ning ka ema enda sooviga muuta oma suhtumist hambaravisse, aitavad vähendada kaariest hambaravi kartvate emade lastel.

(Temporomandibulaarliigese piltdiagnostika seos valu ja luumarkeritega. Artoskoopilise ravi kaugtulemused)

Kaitstud 7.05.2013 Tartu Ülikoolis

Juhendajad: dots. Ülle Voog-Oras (TÜ stomatoloogia kliinik), emeriitprofessor Edvitar Leibur (TÜ sisekliinik, TÜ stomatoloogia kliinik), professor Riina Kallikorm (TÜ sisekliinik)

Oponent: professor Anders Holmlund Karolinska Instituudist.

Sissejuhatus
Enamlevinud temporomandibulaarliigese (TML) haiguste sümptomiteks on valu, palpatoorne hellus, liigese helid, samuti raskused suu avamisel ja üldine liigutuste piiratus. Temporomandibulaarliigese häired halvendavad patsientide igapäevaelu toiminguid nagu rääkimine, söömine ja sotsiaalne tegevus. Personaalselt hinnatud igapäevase eluga toimetuleku küsimustiku e. ADL (activities of daily living) väärtused mängivad tähtsat rolli TML haiguste ennetamises ja tõenduspõhises ravis. TML radioloogilised nähud (erosioonid, lamenemine ja osteofüüdid) on hästi hinnatavad ortopantomogrammil (OPTG). Samuti saab OPTG abil hinnata okludeeruvaid hambapaare, alveolaarluu resorptsiooni, alalõualuu tihedust, korteksi paksust ja laiust ja võrrelda seda üldise luutihedusega, et seeläbi ennetada osteoporoosi. Enam detailsemat infot mineraliseerunud luustruktuuridest saab kasutades kompuutertomograafiat (KT). Prokollageen tüüp I N-terminaalne propeptiid (P1NP) ja C-terminaalne telopeptiid (CTX-1) on ühed tundlikumad luuainevahetuse biokeemilised markerid. Samuti on D vitamiinil (25(OH)D) tähtis roll luu ainevahetuses omades seoseid on ka mitmete igapäevase elutegevuste aktiivsusega. Antud uurimuses analüüsiti TML haiguste artroskoopilise kirurgia ravitulemusi. On antud põhjalik ülevaade TML artroskoopiast, selle vajadusest ja tulemustest. Kuna Eestis ei ole epidemioloogilisi uuringuid alalõualiigese haaratuse kohta seni läbi viidud, siis antud uuring lisab oma panuse TML valu ning luu ainevahetuses osalevate markerite ja elukvaliteedi hindamiseks.

Põhieesmärk
Teeside põhiliseks eesmärgiks oli uurida alalõualuuliigese radioloogilisi muutusi, selgitada välja antud piirkonna valu seoseid igapäevaelu toimetulekuga, tuua välja luumarkerite roll ning valida efektiivne ravimeetod.

Uuringu eesmärgid
1. Selgitada välja seosed TML valu/ebamugavustunde, luu biokeemiliste markerite ja igapäevaelu toimingute vahel.
2. Võrrelda seoseid luutiheduse ja TML radioloogiliste muutuste vahel, kirjeldada seoseid hammaskonna seisundi, TML radioloogiliste muutuste ja 25(OH)D vahel.
3. Hinnata ja analüüsida TML patoloogiatega patsientidel alalõualuuliigese ülemise kambri artroskoopilisi leide.
4. Hinnata artroskoopiajärgseid kaugtulemusi TML patoloogia korral.

Uuritavad ja meetodid
Uuritavaid valiti juhuslikkuse printsiibil Väike-Maarja (Eesti) perearstide nimistustest 2006 aastal. Grupp koosnes 103 vabatahtlikust (61 naist ja 42 meest) vanuses 26–70 aastat. Uuritavatele saadeti teavitus uuringu kohta ning lõplikuks uurimuses osalevateks vabatahtlike arvuks kujunes 95 (92%), kaheksa inimest 103-st ei andnud nõusolekut radioloogiliseks uuringuks. Uurimuses kasutasime List ja Helkimo poolt modifitseetitud ADL küsimustikku.Kõik osalejad täitsid küsimustiku, mille skaalal 10 väärtust: 0 – valu/ebamugavustunnet TML ei ole, 10 – tugev valu/ebamugavustunne. Kõigile vabatahtlikele teostati ortopantomogramm (OPTG, CRAEX 3, Soredex orion corporation LTD, Finland), millel hinnati alalõualuuliigestes olevaid radioloogilisi muutusi: erosioone (Helenius jt.2004) ja visuaalselt osteofüüte ja alalõualuuliigese pea lamenemist. Hinnati okludeeruvate hambapaaride arvu. Kõik OPTG uuringud olid analüüsitud 3 uurija poolt (üks radioloog, üks näo-lõualuude kirurg ja üks hambaarst). Kolmekümnel protsendil uuritavatest hinnati 3 kuu möödudes uuesti OPTG. Täiendav uuring teostati samade hindajate poolt juhuvaliku alusel (valiti iga kolmas OPTG) ilma täiendava infota eelmise hindamisprotokolli tulemuste kohta. Kõigil vabatahtlikel teostati kogu luustiku Dexa uuring luutiheduse määramiseks (GE-Lunar Progidy, Madison, Massachusetts, USA). Luutihedust mõõdeti nimmelülide L2–L4 ja reieluupea piirkonnast (LT score, FT score) ning kogu keha keskmine luu mineraalne tihedus teisaldati analüüsimiseks standardiseeritud ühikutele (g/cm²). Uuringutega samal päeva hommikul läbiviidud analüüsid: määrati 25(OH)D) tase vereseerumis (jaanuar – märts, DiaSorin kit,Stillwater, Minnesota, USA), P1NP (Elecsys 1010/2010 total P1NP serum kit, Roche Diagnostics, Mann¬heim, Germany) ja CTX-1 (Elecsys 1010/2010 β-CrossLaps/serum kit, Roche Diag¬nostics, Mannheim, Germany). Teine uuringurühm koosnes 29 patsiendist (25 naist ja 4 meest, keskmise vanusega 37.5 a), kes olid suunatud Tartu Ülikooli Kliinikumi näo-ja lõualuukirurgia osakonda. Nendel patsientidel oli diagnoositud TML patoloogia OPTG (CRAEX 3, Soredex orion corporation LTD, Finland) ja kompuutertomograafia (AR HP Spiral; Siemens, Erlangen, Germany) ja kliinilise pildi alusel. Radioloogilistel uuringutel hinnati erosioone, lamenemist, skleroosi, subkondraalseid pseudotsüste ja liigesepilu ning muutusi, mis tekivad osteoartriidi puhul (Rohlin ja Petersson 1989). Preoperatiivne diagnoos oli 26-l patsiendil osteoartriit, 2-l reumatoidartriit ja ühel juhul pseudopodagra. TML haiguse staadiumite klassifitseerimisel kasutati Wilkes´e klassifikatsiooni: 14-l patsiendil Wilkes´e IV staadium ja 15-l Wilkes´e V staadium (Wilkes 1978, 1989). Artroskoopia näidustusteks olid radioloogilised muutused TML-is (osteoartriit), kui artrotsentees ei osutunud efektiivseks (5 patsienti), oklusiooniteraapia mitteefektiivsus (2 patsienti) ning kui konservatiivne ravi ei andnud tulemusi (22 patsienti). Artroskoopia sai teostatud ajavahemikus 2000–2007 a. Tartu Ülikooli Kliinikumis näo-ja lõualuukirurgia osakonnas (november 2000 a. – detsember 2007 a.). Kuuel patsiendil sai teostatud kahepoolne artroskoopia ja 23 patsiendil ühepoolne (paremal 19 (55.8%), vasakul 16 (44.2%). Artroskoopia käigus vabastati liited, silendati liigese pinnad, uhuti välja koeosised ja põletikumediaatorid. Enne protseduuri said kõik patsiendid antibiootikumi profülaktilises doosis. Postoperatiivseid tulemusi hinnati 6 kuu ja 5 aasta möödudes. Hinnati suu maksimaalset avamist e. maximal interincisal opening (MIO) ja valu tugevust valu skaalal e visual analogue scale (VAS) enne ja pärast ravi, subjektiivseid sümptomeid ning radioloogilisi muutusi. Viie aasta möödudes teostati 18 patsiendil (4 meest ja 14 naist) uus kliiniline läbivaatus. Statistiliseks analüüsiks kasutati Mann-Whitney U-testi, Spearmani korrelatsiooni (rs), kasutades vabavara WINKS SDA Software (Texasoft, Cedar, Hill, TX). Statistiliselt peeti oluliseks p< 0.05.

Tulemused
1. Populatsiooni uuringus osales 57 naist (keskmine vanus 54 a.) ja 37 meest (keskmine vanus 55 a.). Neljakümne seitsmel protsendil vabatahtlikest esinesid kaebused TML piirkonnas (valu, krepitatsioonid, suuavamise piiratus). Statistiliselt oluline erinevus ilmnes naistel järgnevate igapäevaelu toimetuleku tegevuste vahel: seltskonnas viibimine (ADL 1; p=0.015), igapäevaste tööde sooritamine (ADL 2; p=0.024), kodutööde sooritamine (ADL 3; p=0.021), sportimine (ADL 5; p=0.003), hobide harrastamine (ADL 6; p=0.023), haigutamine, suu maksimaalne avamine (ADL 11; p=0.009). Meestel väljendusid antud seosed nõrgemini. Statistiliselt kõige olulisem seos ilmnes ADL 9 (valu/ebamugavustunne söömisel) luumarkeritega CTX-1 (p=0.02) ja P1NP (p=0.04) vahel. Naistel oli 25(OH)D tase madalam võrreldes meestega (p=0.04). 25(OH)D tase oli seotud enamiku ADL küsimustega (p=0.02). Madala 25(OH)D taseme korral oli häiritud söömine (p=0.04), hobide harrastamine (p=0.005), sportimine (p=0.04), seltsimine (p=0.017), konsentreerumine (p=0.004) ja üldine igapäevategevus (p=0.017).ADL kõik küsimused omasid seost TML valu/ebamugavustundega. Märgatav erinevus esines meeste ja naiste vahel. Naistel esineb tunduvalt rohkem kaebusi TML liigese piirkonnas, seetõttu hindasid nad oma igapäevast eluga toimetulekut halvemaks kui mehed. Naised vastasid positiivselt 76.9% juhul, mehed 53.2% juhul. Vanus ei omanud seost ADL küsimustiku vastustega.
2. Madala luutihedusega (LT score) uuritavatel oli vähem okludeerivaid hambapaare (p=0.018) ning seetõttu rohkem eemaldatavaid proteese (p=0.008).Uuritavatel, kellel oli madalam LT skoor oli märkimisväärselt madalam ka FT skoor (p<0.001).Selgus, et TML radioloogilised muutused on seotud madala P1NP tasemega (rs=–0.217, p=0.041). CTX-1 korreleerus positiivselt P1NP-ga (rs=–0.6449, p<0.001) ja negatiivselt 25(OH)D-ga (rs=–0.207, p=0.042) . TML radioloogilisi muutusi oli avastatud 57% uuritavatest kokku. Erosioone esines neist 80%, liigesepähiku lamenemist 35% ja osteofüüte 5% uuringus osalevatest vabatahtlikest.42% vabatahtlikest oli avastatud luu mineraalainete tiheduse häire. Osteoporoos leiti 10.4% osalejatest, osteopeenia 31.6% .
3. Sagedasemad artroskoopia leiud olid fibrillatsioonid liigese ülemises kambris (76% juhtudest), liigespindade ebatasasused, sünoviit, liigese- ja kapslisisesed adhesioonid, kondromatoos. Radioloogilistel uuringutel sagedasemad leiud olid erosioonid (69% juhtudest). Statistiliselt oluline korrelatsioon oli VAS-i (preoperatiivne) ja TML artro¬skoopiliste leidude vahel (r= 0.49, p=0.006). Vanus omas positiivset korrelatsiooni TML haiguste tekkimisega (r=0.57, p<0.001).
4. Postoperatiivselt VAS-i näitajad vähenesid nii 6 kuu kui 5 aasta möödudes (r=0.38; p=0.040). Preoperatiivselt keskmine VAS oli 71 mm, 6 kuud pärast artroskoopiat 27 mm ja 5 aastat hiljem 20 mm. Postoperatiivselt MIO näitajad paranesid nii 6 kuud (r=0.56, p<0.01) kui ka 5 aastat hiljem (r=0.58, p<0.001). Preoperatiivne keskmine MIO oli 32 mm, 6 kuud pärast ravi 41 mm ja 5 aastat hiljem 42 mm.

Järeldused:
1. Valu/ebamugavustunne alalõualuuliigeses on seotud luutihedusega ja madala 25(OH)D tasemega. TML valu korral on suu avamine piiratud ja on söömine häiritud. Madal mineraalainete sisaldus lõualuudes omab tähtsust elukvaliteedi hindamisel ja sotsiaalsel heaolul.
2. Uuringu analüüsi põhjal võib öelda, et radioloogilised muutused alalõualuuliigeses ja okludeeruvate hammaste arv on tihedalt seotud madala luutihedusega ja 25(OH)D madala tasemega.
3. TML artroskoopilistest leidudest esinesid sagedamini fibrillatsioonid ja adhesioonid. Artroskoopiline kirurgia võimaldab vabastada ja eemaldada patoloogilised koeosised, parandades seega liigese liikuvust ning likvideerida valu.
4. TML haiguste artroskoopilise ravi kaugtulemuste analüüs andis tunnistust kliiniliste näitajate normaliseerumises (vähenes valu, paranes suu avamine ja alalõualiigese funktsioon).

(Mittesündroomse huule- ja suulaelõhe geneetilise etioloogia uuring)

Kaitstud 27.01.2011 Tartu ülikoolis

Juhendajad: professor Andres Metspalu (TÜ TÜMRI) ja dotsent Mare Saag (TÜ stomatoloogia kliinik)

Oponent: dr Timo Peltomäki, PhD (Tampere Ülikooli kliinik).

Kokkuvõte
Huule- ja/või suulaelõhe on üks sagedasemaid kaasasündinud väärarenguid, esinemissagedusega 1/700 elussünni kohta, sõltuvalt geograafilistest ja etnilistest variatsioonidest. Huule- ja suulalelõhede kliinilisi klassifikatsioone on erinevaid kuid üldiselt jaotatakse lõhed kaheks suureks haigusfenotüübiks: huule ja/või suulalelõhe (CL/P) ja suulaelõhe (CP). Suulõhede tekkes mängivad olulist rolli keskonna- ja geneetilised tegurid ning elustiiliga seotud riskifaktorid. Sündroomsete suulõhedega seostatud geenide uuringud on näidanud nende olulisust ka mittesündroomsete suulõhede etioloogias. Geneetiliste tegurite olulisus mittesündroomse suulõhe tekkes on kinnitust leidnud perekondade ja kaksikute uuringutes. Kandidaatgeenide uurimisel põhinevad assotsiatsiooniuuringute ja aheldusanalüüside tulemused erinevates populatsioonides on varieeruvad ja vähene kokkulangevus on põhjustatud geneetilisest heterogeensusest ja väikesest uuringute võimsusest.
Suulõhega sündinud lapsed vajavad ravi erinevate spetsialistide poolt ja seda erinevates vanuseperioodided sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni ning tihti ka kauem. Suulõhe diagnoos ei ole eluohtlik, kuid neil lastel on kahjustatud paljud olulised funktsioonid nagu: imemine, kõne, keskkõrva ventilatsioon, kuulmine, hingamine ning häirunud on ka näo- ja lõualuude süsteemi areng ning kasv. Need probleemid omakorda võivad põhjustada emotsionaalset stressi, psühholoogilisi probleeme ning võivad mõjutada lapse hakkama saamist koolis. Rehabilitatsioon on võimalik hea meeskonnatööga erinevate spetsialistide vahel ning heas koostöös lapse perekonnaga. Pikka aega kestev ravi on ühiskonnale ka kulukas. Kuna mittesündroomsete suulõhede etioloogia on multifaktoriaalne, siis väga tihti on raske leida tekkepõhjust, ometi ennetustöö ja inimeste teadlikuse tõstmine võib vähendada lõhega sündinud laste arvu. Suulõhede riskifaktorite teadvustamine ja kaardistamine on esimene samm ennetustöös. Genotüübi ja fenotüübi uuringud võivad tuua uusi teadmisi lähiajal, aga selleks on vaja suuri mitmete keskuste koostöös toimuvaid uuringuid, mis leiaksid seoseid nii keskonnategurite kui ka geneetiliste riskifaktorite vahel.
Eestis puudub riiklik statistika suulõhedga laste sündivuse osas. Huule- ja/või suulaelõhede esmased lõikused tehakse kahes Eesti suurimas haiglas: SA Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Juhul kui suulõhega lapse vanemad otsustavad pöörduda mujale (välisriiki), siis ei ole võimalik juhtu dokumenteerida.

Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli:
• Ülevaate saamine SA Tartu Üliooli Kliinikumis ravitud suulõhedest ajavahemikul 1910-2000.
• Huule- ja suulaelõhede teket põhjustavate epidemioloogiliste tegurite ja nende esinemise seaduspärasuste leidmine.
• Ananlüüsida kraniofatsiaalses morfogeneesis ja/või patogeneesis osalevate kandidaatgeenide võimalikku seost mittesündroomse CL/P ja CP Eesti ja Kirde-Euroopa (Eesti, Läti, leedu) uuringurühmas. Valitud geenidega teostati ühenukleotiidse polümorfismi (SNP) case-control assotsiatsioonanalüüsid nii Eesti uuringurühmas kui ka Eesti, Läti ja Leedu ühendatud Kirde-Euroopa uuringurühmas eraldi CL/P ja CP fenotüübiga patsientidel.

Uurimistöö olulisemad tulemused võib kokku võtta järgmiselt:
• Leidsime suure suulaelõhede esinemissageduse (CL : CLP : CP – 1 : 2 : 2), mis on sarnane Soomes ja Rootsis tehtud uuringutega ja mille põhjused vajavad edaspidist uurimist.
• Antud uuring on esimene, kus me näitasime, et FGF1 geeni järjestuse variandid on seotud mittesündroomse CL/P geneetilise eelsoodumusega; ning leidsime kinnitust et TIMP2 ja WNT9B geenide järjestuse variandid on seotud CL/P geneetilise eelsoodumusega Kirde-Eesti populatsioonis.
• Antud uuringu käigus leidsime kinnitust, et teiste populatsioonide uuringutest leitud FOXE1 geenide järjestuse variandid on seotud CL/P geneetilse eelsoodumusega Kirde-Euroopa pupulatsioonis (Eesti, Läti, Leedu).
• Antud uuringus ei leidnud kinnitust kirjanduses erinevates populatsioonides kõige rohkem mainitud ja CL/Pga kandidaatgeenina seostatud IRF6 geenide järjestuse variantide seos CL/Pga Eesti populatsioonis. Antud leidu võib seletada geneetilise heterogeensusega.
• MSX1 ja MTHFR geenide järjestuse variandid on seotud mittesündroomse CL/P geneetilise eelsoodumusega Eesti populatsioonis.
• Leidsime tõendeid, et OFC3 lookus, kromosoomil 19q13 on tõenäoliselt seotud mittesündroomse CL/Pga.
• IRF6, COL2A1, COL11A2 and WNT3 geenide järjestuse variandid on seotud mittesündroomse CP geneetilise eelsoodumusega Kirde-Euroopa pupulatsioonis (Eesti, Läti, Leedu).

• FGF ja Wnt signaalrajad ning nendes osalevad geenid omavad olulist rolli nii CL/P kui ka CP etioloogias. Mittesündroomse suulõhe etioloogia kätkeb endas palju erinevaid tegureid ning nende tegurite ja tegurite omavahelise koostoime uurimisega tegeletakse maailmas. Uuringute teostamise teeb raskeks huulelõhede multifaktoriaalne taust ja ka erinevate populatsioonide heterogeensus. Uuringud on näidanud erinevate kandidaatgeenide olulisust erinevates populatsioonides. Vajalik on erinevate regioonide detailne geneetiline kaardistamine haigusseoseliste variantide funktsionaalsete efektide kindlakstegemiseks rahvusvahelises koostöös erinevate uurimisrühmade ja biopankadega.

Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/22446

(Parodontiidi ravi efektiivsust mõjutavad tegurid)

Kaitstud 01.04.2011 Tartu ülikoolis

Juhendajad: Krista Lõivukene PhD, SA TÜK Ühendlabori juhataja ja dotsent Mare Saag.
Oponent: Turu Ülikooli professor, parodontoloog Eija Könonen.

Kokkuvõte
Parodondiit on krooniline põletikuline haigus, mille tagajärjel hävivad parodondi koed (gingiva, juuretsement, parodontaalligament ja alveolaarluu). Tähtsaimaks igemepõletiku tekkepõhjuseks peetakse peamiselt hambakatus paiknevaid mikroorganisme. Mikroobid on võimelised kahjustama hammast ümbritsevaid kudesid otseselt või kaudselt, vallandades immuunsüsteemi vastuse ja põhjustades parodondi põletikku. Selle protsessi käigus vabanevad mitmesugused põletikumediaatorid, mis võivad põhjustada nii pehmete kudede kui ka luukoe hävimise ja igemetaskute moodustumise. Parodontiidi tekkemehhanism on multifaktorilise etioloogiaga: haiguse tekkimiseks on oluline roll subgingivaalsel mikroflooral, lokaalstel faktoritel suuõõnes, organismi vastupanuvõimel ja keskkonnateguritel. Üldine seisukoht on, et parodontiit on mikrobiaalse biokile poolt põhjustatud krooniline infektsioosne haigus. Suuõõs on koloniseeritud paljude erinevate mikroorganismidega. Kroonilise parodontiidi tekitajad on peamiselt erinevad gram-negatiivsed mikroorganismid (A. actinomycetemcomitans, P. gingivalis, P. intermedia, T. denticola ja T. forsythensis). Seetõttu on nende mikroobide esinemine aktiivse ravi näidustuseks. Haiguse profülaktikas on omakorda oluline ökoloogilise keskonna pidev kontrollimine, mis reguleerib residuaalset mikrofloorat. Kliiniliselt saab igemetasku mikrofloorat uurida erinevate kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete mikrobioloogiliste testide abil. Haiguse profülaktika seisneb seega potentsiaalsete patogeenide mahasurumises ja nende faktorite elimineerimises, mis soodustavad hambakatu mikrofloora muutumist potentsiaalselt patogeenseks. Igemetaskute sügavuse vähendamist kirurgilisel või mittekirurgilisel teel peetakse parodontiidi eduka ravi aluseks. Ravi tagajärjel toimuvad kohesed olulised ökoloogilised muutused, mis igemetaskutes suruvad alla subgingivaalse anaeroobse mikrofloora ja loovad eelise soodsamale igeme mikrofloorale. Antibakteriaalsete ravimite kasutamine põhineb parodontiidi mikrobioloogilisel etioloogial. Süsteemseid antibiootikume ordineeritakse patsientidele, kelle haigus ei allu esmasele mehaanilisele ravile. See seisukoht tugineb eeldusel, et parodontiiti põhjustavad spetsiifilised mikroobid ja et manustatava ravimi kontsentratsioon in vivo ületab ravimi mikroobe inhibeerivat kontsentratsiooni. Mitmed teised faktorid võivad samuti mõjutada parodontiidi levimust, tekkimise aega ja progresseerumist. Multivariatiivsete analüüside tulemused näitavad, et haiguse levimus on oluliselt suurem suitsetajatel. Haiguse ravi on seda efektiivsem, mida varajasemas staadiumis haigus an avastatud. Parodontiidi ravi on kompleksne ja seotud oluliste kulude ja kannatustega, seetõttu on oluline parema haiguse profülaktika saavutamiseks tuvastada juba varakult riskipatsiendid.

Uuringu eesmärk
oli saada uusi teadmisi parodontiidi ravi efektiivsuse kohta. Selleks pöörasime tähelepanu mittekirurgilise ravi edukuse mikrobiaalsele hindamisele, metronidasooli farmakokineetikale parodondi kudedes, suitsetamise mõjule parodontiidi ravis, riski patsientide välja selekteerimisele ja kohalikule parodontiidi ravi praksisele.

Kitsamad ülesanded olid järgmised:
1. Hinnata mehaanilise ravi edukust (patogeenide elimineerimine), patsientide igemetasku patogeenide spektrit ja igemetasku kogu mikrofloora kasvutiheduse seost seal leiduvate erinevate patogeenide arvuga. Selgitada antimikrobiaalse ravi vajadust patsientidel, kellel põletik ei allunud mittekirurgilisele ravile.
2. Määrata süsteemselt manustatud metronidasooli kontsentratsiooni vereplasmas, süljes ja igemevao vedelikus.
3. Võrrelda mittekirurgilise ja süsteemse antibiootilise parodontiidi ravi kombinatsiooni pikaajalist raviefekti suitsetajatel ja mittesuitsetajatel.
4. Hinnata parodontiidi tekkimise riski parodontiidihaigete ja tervete emade lastel.
5. Hinnata parodontiidi diagnostika ja raviga tegeleva arstkonna haaratust ning ordineeritud antibiootikumide valikut ning sobivust parodontiidi raviks.

Materjalid ja meetodid:
Mehaanilise ravi edukuse uuringus osales 140 täiskasvanut generaliseerunud kaugelearenenud kroonilise parodontiidiga patsienti. Igemetaskute mikrofloora määrati rutiinse laboratoorse analüüsina. Igemetasku kaabe võeti 6 sügavamast parodontaaltaskust VMGA transportsöötmesse, millest tehti järjestikused lahjendused ja külvati Brucella ja TSBV agarile ning inkubeeriti vastavalt anaeroobses ja mikroaeroobses keskkonnas. Patogeenid samastati pesade morfoloogia, Grami järgi värvumise, katalaasi, indooli ja oksüdaasi testide, autofluorestsentsi ja diagnostiliste diskidega. Mikroobide kasvutihedust väljendati kümnendlogaritmina PMÜ (pesa moodustav ühik)/ml-s. Patogeenide arvu ja mikrofloora kolonisatsioonitiheduse vahelise korrelatsiooni hindamiseks kasutati Spearmani testi. Igemetasku patogeene ei sedastatud 33%-l eelnevalt ravitud patsiendil, samas isoleeriti ülejäänud 67%-l patsientidest 1–5 erinevat patogeeni. Ravitud patsientide igemetasku erinevate mikroobide kolonisatsioonitihedus varieerus 0-st kuni 8,4 log PMÜ/ml (mediaan 5,5 PMÜ/ml) ja oli positiivselt seotud isoleeritud patogeenide arvuga (p<0,001), olles patogeenide esinemise võimalikuks indikaatoriks. Igemetasku tõestatud patogeenidest domineerisid P. intermedia/nigrescens'i grupp ja A. actinomycetemcomitans vastavalt 37-l ja 36 patsiendil, M. micros esines 12-l, P. gingivalis 7-l, T. forsythensis neljal ja C. rectus kahel patsiendil. Lisaks üldtunnustatud parodontiidi tekitajatele leidsime patsientide igemetaskutest ka muid potentsiaalseid patogeene. Isoleeritud patogeenide arv ühel patsiendil seostus otseselt igemetasku mikrofloora rohkusega. Metronidasooli farmakokineetika uuringus osales 11 generaliseerunud kaugelearenenud parodontiidiga patsienti (6M ja 5N), vanuses 24-60 aastat (keskmine 46,3±12,8) Metronidasooli annustati 500 mg kaupa kaks või kolm korda päevas, vähemalt kaks päeva enne proovi võtmist. Proov võeti 2h peal viimast doosi. Metronidasooli kontsentratsiooni määrati kõrgsurve vedelik-kromatograafia meetodil. Keskmised ravimikontsentratsioonid plasmas, süljes ja igemevao vedelikus olid vastavalt 14,33; 15,15 ja 12,86 µg/ml. Erinevused plasma ja igemevao vedeliku või plasma ja sülje vahel ei olnud statistiliselt olulised. Süsteemse antibiootilise ravikombinatsiooni pikaajalist efekti uuringus suitsetajatel ja mittesuitsetajatel osales 28 generaliseerunud kaugelearenenud kroonilise parodontiidi haiget, kellele esmane mittekirurgiline ravi ei toiminud. Patsiendid olid vanuses 25-65, 14 suitsetajat ja 14 mittesuitsetajat. Patsientidel määrati kogu hammaskonna igemetaskute sügavus, suhteline kinnituskudede tase, veritsuse-, mädavoolu ja nähtava hambakatu indeksid. Haigetele manustati vastavalt kliinilisele pildile ja mikrobioloogilisele näidustusele süsteemselt amoksitsilliini 500 mg×3 ja metronidasooli 200mg×2 7 päeva jooksul. Raske generaliseerunud parodontiidi korral osutus efektiivseks mikrobioloogilisel analüüsil põhinev süsteemne antibiootikumravi. Mittesuitsetajate kliinilised parameetrid (v.a. supuratsiooniindeks) paranesid kombineeritud ravi järgselt. Suitsetajate parameetrid ei olnud vaatamata ravi üldisele edukusele ühegi näitaja osas oluliselt muutunud, lisaks jätkus suitsetajatel kinnituskudede häving ja igemete veritsemine. Parodontiidi tekkimise riski uuringus parodontiidhaigete ja tervete emade lastel osales 82 patsienti (kokku 4 uuritavate gruppi: (I) 20 generaliseerunud kaugelearenenud kroonilise parodontiidihaiget ema; (II) 34 haigete emade last; (III) 13 tervet ema ja (IV) 13 tervete emade last). Kliiniliselt määrati kõigil patsientidel modifitseeritud igemeindeks, nähtava hambakatu- ja veritsuse indeksid. Kõigilt uuritavatelt võeti igemetasku mikrofloora proov. Mikroobid samastati biokeemilise ja morfoloogilise profiili järgi. Perekonnas esinenud samaliigilisi patogeene võrreldi arbitrary-PCR meetodil. Haigete emade lastel esines sagedamini parodondi haigusi, eriti gingiviiti, neil olid halvemad hügieeninäitajad ja kõrgemad põletikunäitajad. Haigete ja tervete emade VPI ja VPI% näitajad erinesid statistiliselt oluliselt. Kõige sagedamini isoleeritud igemetasku patogeenid olid P. intermedia /nigrescens ja A. actinomycetemcomitans. Tervete emade lastel esines patogeene harvemini kui haigete emade lastel. Perekonniti esines sagedamini P. intermedia/nigrescens (5 perekonda), seejärel A. actinomycetemcomitans (2 perekonda). Kroonilise parodontiidi diagnostika ja antibiootikumravi uuringus Lõuna-Eestis ajavahemikul 2001-2006 uuriti Eesti Haigekassa andmetel väljakirjutatud 2102 retsepti diagnoosiga K053 (krooniline parodontiit) ja 409 SA TÜK Ühendlaborist tellitud igemetasku mikrofloora uuringu põhjal Tartu maakonnas parodontiidi diagnostika ja raviga tegeleva arstkonna haaratust. Samuti ordineeritavate ravimite valikut ning kasutatavate süsteemsete antibiootikumide sobivust parodontiidi ravis ja igemetasku mikrofloora analüüside tellimist SA TÜK ühendlaborist. Väljakirjutatud antibiootikumide spekter oli järgmine: laiatoimespektriga penitsilliiinid 40,7%, metronidasool 19,5%, linkosamiidid 24,8% ja β-laktaamid/ βlaktamaasi inhibiitorid kombinatsioonis 10,3%. Muude antibiootikumide kasutamine oli suhteliselt harv (4,7%). Väljastatud antibiootiliste preparaatide arv oli positiivses korrelatsioonis teostatud mikrobioloogiste analüüside arvuga (p=0,002, r=0,88).

Tulemused ja järeldused:
1. Meie uuring näitas, et patsientidele, kelle haigus ei allu rutiinsele mehaanilisele ravile, on näidustatud residuaalse mikrofloora testimine. Saadud tulemused kinnitasid, et individuaalne potentsiaalsete parodontiidi patogeenide määramine on adekvaatse diagnostika ja sobiva antibiootilise ravi määramise edukuse aluseks.
2. Meie uuring kinnitas, et metronidasool tungib hästi igemevao vedelikku ja sülge. Metronidasooli kontsentratsioon igemevao vedelikus oli võrdeline proteiiniga seondumata ravimi kontsentratsiooniga plasmas. Metronidasooli jaotumine igemevao vedelikus on sarnane ravimi jaotumisega teistes hea verevarustusega kudedes nagu näiteks lihaskude. Seetõttu saab parodontiidi ravis rakendada kõiki metronidasooli kohta käivaid farmakokineetilisi teadmisi. See teadmine aitab kaasa sobiva antimikrobiaalse ravi manustamise viisi valikule.
3. Raske generaliseerunud parodontiidi korral osutus mittekirurgiline ravi kombineeritud mikrobioloogilisel analüüsil põhineva süsteemse antibiootikumiraviga üldiselt efektiivseks, kuid suitsetamine halvendas oluliselt parodontiidi ravitulemusi. Suitsetajatel jätkus kinnituskudede häving. Samuti oli igemete veritsemine sondeerimisel ja mädavoolu esinemine igemetaskutest suitsetajatel ravijärgselt suurem.
4. Haigete vanemate lapsed on enam eksponeeritud parodondi haigustele, neil leidub ka rohkem parodontiidi patogeene ning nende suuhügieen on halvem ja põletiku näitajad kõrgemad. Seega võib ema haigus omada prognostilist väärtust laste ja noorukite parodondi seisundile. Kuna varakult alanud haigus seostub halvema prognoosiga, on spetsiifilise profülaktika vajadus parodontiidihaigete perekonnaliikmetel kõrge. Kliinilise töö ja rahvatervishoiu seisukohast võib antud uuring olla suhteliselt lihtsa ja oluliselt odava haiguse riskiga patsientide selekteerimise meetodi väljatöötamise aluseks.

5. Leidsime, et parodontiiti diagnoosivate arstide arv Tartu maakonnas kasvab. Süsteemsete antibiootikumide väljakirjutamine oli positiivses korrelatsioonis igemetasku mikrofoora määramisega. Enamik väljakirjutatud antibiootikume toimis sarnaselt kirjanduse andmetele anaeroobsesse mikrofloorasse.

Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/16553

(Suuõõne laktofloora kroonilise parodontiidi ja terve parodondi korral)

Kaitstud 01.03. 2006 Tartu Ülikoolis

Juhendajad: prof. em. Edvitar Leibur, TÜ stomatoloogia kliinik ja dots. Reet Mändar, TÜ mikrobioloogia instituut.

Oponent: prof. em. Per-Östen Söder, Karolinska Instituut, Rootsi.

Krooniline parodontiit on hammast ümbritsevate kudede ehk parodondi põletik, mille tähtsamaks tekkepõhjuseks peetakse peamiselt hambakatus paiknevaid mikroorganisme. Produtseerides proteolüütilisi ensüüme ja toksilisi ühendeid, on mikroorganismid võimelised otseselt kahjustama hammast ümbritsevaid kudesid ning vallandama põletikulise vastuse igemetes. Seejuures vabanevad mitmesugused põletikumediaatorid, mis võivad põhjustada nii pehmete kudede kui ka luukoe hävimise ja igemetaskute moodustumise.

Suu on koloniseeritud paljude erinevate mikroorganismidega, mis ühelt poolt erinevate sünergistlike ja antagonistlike mehhanismide kaudu tagavad mikroobiökoloogilise tasakaalu terves suus, kuid teiselt poolt on tingimuste muutumisel võimelised põhjustama haigust. Kroonilise parodontiidi tekitajad on peamiselt erinevad gram-negatiivsed mikroorganismid (Porphyromonas gingivalis, Prevotella intermedia, Aggregatibacter actionmycetemcomitans) ja spiroheedid, mille kasvu soodustab eelkõige igemealuse keskkonna aluseliseks muutumine ja igemevaovedeliku sekretsiooni suurenemine põletiku käigus. Parodontiidi tekitajaid on leitud vähesel määral ka tervetel isikutel, mis näitab, et tüvede haigust tekitav võime võib olla erinev ja/või on tervetel ebasobivad tingimused patogeenide kasvuks. Selliseid ebasobivaid tingimusi saavad luua happeid tootvad mikroorganismid nagu streptokokid ja laktobatsillid, mis oma elutegevuse käigus on võimelised langetama keskkonna pH-d. Sellele olulisele aspektile ei ole seni küllaldast tähelepanu pööratud. Kuigi streptokokke, eeskätt Streptococcus sanguis’t, on seostatud terve parodondiga, on laktobatsillide võimalik osa terve parodondi tagamisel jäänud seni ebaselgeks. Pigem on suu laktobatsille seostatud hambakaariese arenguga.

Mujal inimorganismis, nagu seedetraktis ja suguteedes, on laktobatsillid olulised mikroobiökoloogilise tasakaalu tagajad ning on seetõttu leidnud kasutust probiootikumidena. Probiootikum on inimeselt pärinev elus mittepatogeenne mikroob, mille manustamine on tervisele kasulik. Intensiivse uurimistöö käigus on selgunud probiootikumide mitmesugused toimemehhanismid ja kasutusvõimalused. Näiteks on leitud, et L. rhamnosus GG sisaldava piima joomine ja S. mutans’i vastaseid antikehasid tootvate geneetiliselt muundatud laktobatsillide manustamine vähendab riski haigestuda hambakaariesse. Need uuringud näitavad, et laktobatsille on võimalik kasutada probiootikumidena haiguste ennetamisel ka suus, kuid andmed puuduvad suuõõne laktobatsillide probiootiliste omaduste ja nende kasutamise võimaluste kohta kroonilise parodontiidi ennetamisel ja ravis.

Uurimistöö eesmärgid ja ülesanded
Uurimuse üldiseks eesmärgiks oli hinnata suuõõne laktofloora tähtsust terve parodondi tagamisel ja edendamisel.
Uurimustöö ülesanded:
1. Võrrelda kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt kroonilise parodontiidiga ja terve parodondiga isikute igemealust mikrofloorat, et välja selgitada erinevused happeid tootvate mikroorganismide osas.
2. Hinnata igemealuste ja sülje laktobatsillide olemasolu ja hulka parodontiidiga haigetel ja erineva vanusega tervetel isikutel.
3. Võrrelda suuõõne laktobatsillide liigilist koostist parodontiidiga haigetel ja tervetel isikutel.
4. Määrata suuõõne laktobatsillide antimikroobne aktiivsus kroonilise parodontiidi tekitajate suhtes.
5. Iseloomustada suuõõne laktobatsillide omadusi in vitro nende võimalikuks kasutamiseks probiootikumidena.
6. Töötada välja teise põlvkonna probiootikum võimalikuks kasutamiseks kroonilise parodontiidi ennetamisel ja ravis.

Uuritav materjal ja meetodid
Uuriti 26 kroonilist parodontiiti põdevat haiget (keskm. vanus 47 a.) ja 15 terve parodondiga (keskm. vanus 37 a.) täiskasvanut ning 96 last (keskm. vanus 12 a.). Haiged olid suunatud TÜ stomatoloogia kliiniku näo- ja lõualuudekirurgia osakonda diagnoosi määramiseks ja raviks. Uuringusse kaasati haiged, kellel kliiniliselt (igemetaskud sügavusega ≥ 5 mm) ja röntgenoloogiliselt oli sedastatav parodondi destruktsioon ning kes uuringule eelnenud kuue kuu jooksul ei olnud tarvitanud antibiootikume. Terve parodondiga täiskasvanute rühma moodustasid isikud, kellel puudusid parodondidestruktsioonile iseloomulikud kliinilised ja röntgenoloogilised tunnused ning kes ei olnud tarvitanud antibiootikume. Uuritavatel registreeriti kliinilised näitajad: hambakatu ladestused, igemete põletik, mäda esinemine igemetaskutes, igemevao/-tasku sügavus ning hambakaaries. Kõigil parodontiidiga haigetel ja tervetel täiskasvanutel koguti analüüsid 2 igemevaost/-taskust loputusmeetodil ning tehti igemealuse mikrofloora kvantitatiivne ja kvalitatiivne mikrobioloogiline analüüs. Sülje laktobatsillid määrati 20 haigel ja 15 tervel täiskasvanul ning 96 lapsel, kasutades poolkvantitatiivseid Dentocult®LB teste.
Igemealused ja sülje laktobatsillid (kokku 238 tüve) isoleeriti, samastati ja määrati nende grupiline kuuluvus, kasutades biokeemilisi meetodeid; 115 tüve lõplik samastamine toimus molekulaarsete meetoditega (ARDRA, sekveneerimine). Järgnevalt määrati 115 tüve (48 haigetelt ja 67 tervetelt) antimikroobne aktiivsus suuõõne patogeenide A. actinomycetemcomitans, S. mutans ja C. albicans suhtes kahekihilisel agarsöötmel, neist 63 tüve (21 haigetelt ja 42 tervetelt) antimikroobne aktiivsus lisaks veel P. gingivalis ja P. intermedia suhtes joonkülvi meetodil. Probiootiliste laktobatsillide skriinimiseks valiti 67 tervetelt isikutelt pärinevat tüve, millel lisaks antimikroobsele aktiivsusele määrati vastupanu keskkonna stressile. Määrati tüvede 4 tunni elulemus ja 24 tunni kasv happelises keskkonnas (pH 3,5–1,5) ning 24 tunni kasv sapi manulusel (sapi kontsentratsioonid 0,08–5 %). Antimikroobsete omaduste, happe- ja sapitaluvuse alusel valiti välja 22 parimate omadustega tüve, millel määrati E-test meetodil antibiogramm 13 antibiootikumi suhtes.
Teise põlvkonna probiootikumi väljatöötamiseks viidi P. gingivalis’e arginiin-spetsiifilise proteaasi (RgpA) vastaste üheahelaliste antikehade (scFv) sünteesi kodeeriv geen plasmiidsesse ekspressioonivektorisse, mis omakorda sisestati L. paracasei’sse. Antikeha ekspressiooni rekombinantse L. paracasei pinnal hinnati FACS meetodil ja bioloogilist aktiivsust ELISA ja aglutinatsiooni meetodil. Lisaks määrati rekombinantsete laktobatsillide antimikroobne aktiivsus joonkülvi meetodil.

Uurimistöö tulemused ja järeldused
1. Erinevalt terve parodondiga isikutest esinevad haigete igemealuses mikroflooras olulised tasakaalu nihked: kõrgem mikroobide üldhulk, kahe või kolme tuntud parodntiidi tekitaja (P. gingivalis, P. intermedia/ nigrescens, A. actinomycetemcomitans) sage koosesinemine ning hingamistüübilt anaeroobsete ja rakuseina ehituselt gram-negatiivsete mikroobide ülekaal. Antud muutused toimuvad tervele parodondile iseloomulike grampositiivsete piimhappe-bakterite, S.mutans- ja S. mitis- grupi streptokokkide ja/või aeroobsete korüüneformsete bakterite arvel.
2. Kuigi igemealused laktobatsillid puuduvad kroonilise parodontiidiga haigetel ja neid leidub harva tervetel, on laktobatsillide esinemissagedus kõrge süljes – seda nii lastel kui ka täiskasvanutel. Laktobatsillide hulk süljes ei sõltu parodondi seisundist, kuid võrreldes täiskasvanutega on nende hulk madalam lastel.
3. Hoolimata laktobatsillide sarnasest hulgast süljes erineb kroonilise parodontiidiga haigete laktofloora liigiline koostis tervete omast homofermentatiivsete laktobatsillide, eeskätt L. gasseri, madalama esinemissageduse poolest. Vastupidiste seoste ilmnemine homofermentatiivsete laktobatsillide ja parodondi patogeenide olemasolu ning parodontiidi kliiniliste näitajate vahel võib osutada selle laktobatsillide grupi võimele tagada terve parodont. 4. Suuõõne laktobatsillidel esineb märkimisväärne antimikroobne aktiivsus tuntud parodontiidi tekitajate P. gingivalis’e, P. intermedia ja A. actinomycetemcomitans’i suhtes. Antimikroobsed omadused on paljudel laktobatsilli liikidel, samas on need suunatud erinevatele patogeenidele: L. gasseri on aktiivsem anaeroobide ja L. fermentum, teine tervetel sageli esinev liik, mikroaerofiilide suhtes. Lisaks laktobatsillidele on parodontiidi tekitajate kasvu võimeline pärssima ka kariogeenne piimhappe-bakter S. mutans.
5. Paljudel suuõõne laktobatsillidel on hea antimikroobne aktiivsus ja kõrge vastupanu kasvukeskkonna stressile, mis näitab nende potentsiaali võimalikuks kasutamiseks probiootikumidena. Parimad tüved kuuluvad heterofermentatiivsete L. plantarum, L. paracasei ja L. rhamnosus ning homofermentatiivsete L. salivarius hulka.
6. Välja on töötatud uudne teise põlvkonna probiootikum – L. paracasei, mis ekspresseerib oma pinnal üheahelalisi antikehasid parodontiidi tekitaja P. gingivalis’e arginiin-spetsiifilise proteaasi vastu. Probiootikumil on olemas omadused, mis on vajalikud P. gingivalis’e adhesiooni takistamiseks makroorganismi kudedele: võime seostuda in vitro RgpA antigeeniga, aglutineerida ja inhibeerida P. gingivalis’t. Probiootikumi kliinilise toime hindamiseks kroonilise parodontiidi ravis on vajalikud uuringud loommudelil.

***

Parodontiidi kujunemisel on tõenäoliselt olulised mitmed suuõõne mikroobiökoloogilise tasakaalu häired: ühelt poolt igemealuse mikrofloora koloniseerumine mitme potentsiaalse parodondi patogeeniga, teiselt poolt parodondi patogeenide suhtes antagonistlike mikroobide puudumine ja/või nende vähenenud hulk. Homofermentatiivsed laktobatsillid, eeskätt L. gasseri, võivad toimida terve parodondi indikaatoritena. Suu laktobatsillidel on potentsiaali kasutamiseks nii esimese kui teise põlvkonna probiootikumidena kroonilise parodontiidi ennetamisel ja ravis.

Link doktoritööle DSpace-s: https://dspace.ut.ee/handle/10062/789

(Peri-implantsiumi põletikulised kahjustused: patogenees, diagnoos ja ravi oksüdatiivse stressi ja põletikuga seotud aspektide valguses)

Kaitstud 14.06.2006 Tartu ülikoolis

Juhendajad: professor Mihkel Zilmer (TÜ Biokeemia Instituut), dotsent Tiiu Vihalemm (TÜ Biokeemia Instituut), dotsent Olev Salum (TÜ Stomatoloogia kliinik)

Oponent: professor Peteris Apse (Riga Stradins Univesity)

Kokkuvõte:
Tänapäeval on hambaimplantaatide paigaldamine muutunud tavapäraseks hambaraviprotseduuriks. Hambaimplantaadid asendavad puuduvat hammast või hambaid, aitavad taastada mälumisfunktsiooni, esteetikat ja kokkuvõttes parandavad inimese elukvaliteeti.

Hambaimplantaati ümbritsevad koed sarnanevad oma ehituselt ja funktsioonilt loomulikku hammast ümbritsevate kudedega. Ning, teiselt poolt, implantaati ümbritsevate kudede haigused sarnanevad hammast ümbritsevate kudede haigustega. Hambaimplantaati ohustab mukosiit (implantaati ümbritseva igeme põletik) ja peri-implantiit (implantaati ümbritseva luu põletik). Nimetatud põletikke põhjustavad spetsiifilised mikroobid, aga on veel hulk faktoreid, mis võivad kaasa aidata põletiku tekkele. Üheks põletiku teket soodustavaks faktoriks on oksüdatiivne stress.

Uurimistöö eesmärgiks oli hinnata oksüdatiivse stressi võimalikku rolli implantaati ümbritsevate kudede põletiku tekkes, hinnata diagnostilisi võimalusi erinevate põletikumarkerite määramisega ning hinnata ka seda, kas antioksüdantide manustamisel on olemas raviv efekt.

Töö tulemustest selgus, et
a) implantaati ümbritsevate kudede põletiku puhul on kudedes vähenenud teatud antioksüdantide (kusihappe ja askorbiinhappe) sisaldus, ehk esineb oksüdatiivne stress. See tähendab, et oksüdatiivne stress omab tähtsust põletikuliste muutuste väljakujunemises.
b) teatud kliiniliste markerite (interleukiin-6, interleukiin-10 ja müeloperoksudaas) määramine süljes ja igemetaskuvedelikus võib aidata diagnoosida implantaadi ümbritsevate kudede põletiku olemasolu juba varajases faasis.
c) Raviskeem antioksüdantide manustamisega 5 nädala jooksul viis põletiku taandarenemisele: kliiniliselt vähenes veritsus, paranes kudede seisund ja pikenes remissiooni faas. See tähendab, et antioksüdantide manustamine on näidustatud lisana tavalisele põletikuvastasele raviskeemile.

Link doktoritööle DSpace-s: https://dspace.ut.ee/handle/10062/1335

(Odontogeensed kasvajad Eestis: epidemioloogia, patogeenes ja kliinilised iseärasused)

Kaitstud 23.11.2005 Tartu ülikoolis

Juhendaja: professor Edvitar Leibur (TÜ stomatoloogia kliinik)

Oponent: emeriitprofessor Risto Kotilainen (Kuopio ülikool)

Kokkuvõte
Odontogeensed kasvajad (OT) on lõualuude kasvajad, mis võivad tekkida hambaalgme formeerumise häirest. Võttes arvesse, et hammas on bidermaalne organ, kuuluvad OT erineva koegeneesiga moodustiste hulka. Nad võivad lähtuda hambaalgme epiteliaalset päriltolu emailiorganist, mesenhümaalset päriltolu hamba papillist või mõlemast. Nende kasvajate gruppi kuuluvad nii odontoomid, mida tänapäeval interpreteeritakse kui arengulist malformatsiooni, kui ka ameloblastoomid, mida iseloomustab asümptomaatiline kulg, lokaalselt invasiivne kasv ning kalduvus retsidiividele. Sageli leitakse need kasvajad hambaravi käigus röntgenuuringuid tehes. Eelislokalisatsiooniks on alalõuas molaaride ja ülalõuas kaniinide piirkond. Lähtuvalt eri maade epidemioloogiliste uuringute tulemustest on leitud kindlate odontogeensete kasvajate ealist, soolist, rassilist ning geograafilist korrelatsiooni. Samuti on esinemissagedus erinev eri maade, kontinentide vahel, eriti odontoomide ja ameloblastoomide osas. Ameloblastoomi (AM) kirjeldas esmakordselt Broca juba 1868 aastal. Vaatamata sellele on kirjanduses erinevad seisukohad nii tuumori patogeneesis, omaduste kui ka ühtsete ravi meetodite kohta.

Arvestades asjaolu, et varem pole Eestis uuritud odontogeenseid kasvajaid, püstitati antud uurimistöös järgmised eesmärgid:
1. Analüüsida retrospektiivselt odontogeensete kasvajate levimusnäitajaid Eestis ja võrrelda neid teiste maade sarnaste epidemioloogiliste uuringutega.
2. Välja selgitada, kas hambaalgme emailiorgani rakkudel on võime profifereeruda ja diferentseeruda koekultuuri tingimustes sarnaselt ameloblastoomi histoloogilisele struktuurile.
3. Analüüside tagasi vaatavalt ameloblastoomide levimusnäitajaid ja ravi tulemusi Lõuna-Eesti elanikkonnas.

Antud uuringus kaasati 75 patsienti: 42 OT juhtu oli diagnoositud TÜ Kliinikumi stomatoloogiakliiniku näo-lõualuudekirurgia osakonnas ja 33 OT juhtu Tallinna Mustamäe Haigla näo-lõualuudekirurgia osakonnas. Uuring hõlmas ajavahemikku 1977-2001. Erinevate uuringute puhul esines uurimisgruppide kattumine, kuna eelpool mainitud ajavahemikus viidi läbi erineva eesmärgiga uuringuid. Retrospektiivses uuringus, mis käsitles OT epidemioloogiat Eestis tervikuna, aastatel 1977-2001, uuriti algmaterjalina läbi nimetatud perioodi haiguslood ning vajadusel ka operatsiooniraamatud ja haigete hospitaliseerimise registreerimisraamatud. Kõik odontogeense kasvaja juhtu diagnoositi histoloogilise leiu alusel ning klassifitseeriti vastavalt kehtivale Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) kriteeriumitele. Teises retrospektiivses uuringus käsitleti Lõuna-Eesti elanikkonna haigestumust ameloblastoomi ja hinnati ravitulemusi. Lisaks neile uuringutele jälgiti embrüonaalse odontogeense epiteeli arengut. Uuringumaterjaliks kasutati 14 hiire embrüo hambaalget, mis koosnesid emailiorganist ja hambapapillist.

Uurimistöö olulisemad tulemused võib kokku võtta järgmiselt:
1.Läbiviidud retrospektiivne uuring (1977-2001), mis hõlmas kogu Eesti elanikkonda näitas, et odontogeensed kasvajad on harva esinevad lõualuude kasvajad Eestis. Uuringu tulemusena saadud esinemissagedus 0,74% on üks madalamaid esinemissagedusi kirjanduses.
2. Käesolev uuring näitas kindlate odontogeensete kasvajate osas levimusnäitajate erinevusi võrreldes teiste maade epidemioloogiliste uuringute andmetega. Kõige sagedasem odontogeenne kasvaja uuringu tulemuste alusel oli kompleksne ja liitodontoom (34, 3%), teisel kohal ühe- ja mitmekambriline ameloblastoom (25,3%).
3. Antud uuringu tulemused näitasid, et haigestumus ühe- ja mitmekambrilise ameloblastoomi erines vanuseliselt oluliselt. Patsientide keskmine vanus ühekambrilise ameloblastoomi korral (23,3 aastat) oli oluliselt madalam kui mitmekambrilise ameloblastoomi haigetel (49,3 aastat).
4. Läbiviidud morfoloogiline uuring hiire embrüonaalse hambaalgme arengust koekultuuris näitas, et odontogeenne epiteel omab võimet prolifereeruda ja moodustada lamellaar-rakulisi struktuure, mis sarnanevad ameloblastoomihistoloogilisele leiule, milles polariseerutud ameloblastid ameloblastid ümbritsevad tähekujulise võrgustiku sarnast epiteliaalset südamikku. Eksperimendist ilmes, et ameloblastoom pärineb odontogeensest epiteelist.5. Ameloblastoomide ravi peab olema radikaalne. Kolde ekskohleatsiooni võib kasutada ainult ühekambriliste ameloblastoomide puhul. Radikaalne ravi peab olema kõigi mitmekambriliste ameloblastoomide puhul esmaseks ravi meetodiks.

Link doktoritööle DSpace-s: ">https://dspace.ut.ee/handle/10062/698 

(Temporomandibulaarliigese haaratus süsteemsete sidekoehaiguste poolt peatähelepanuga valu modulatsioonile ja kudede destruktsioonile)

Kaitstud 2003 Karolinska Instituudis, Stockholmis, Rootsis

Juhendajad: professor Sigvard Kopp, Department of Clinical Oral Physiology, Institute of Odontology, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden (Karolinska Instituut, Rootsi),
professor Edvitar Leibur, Department of Stomatology, Faculty of Medicine, Tartu University, Tartu, Estonia (Tartu Ülikool, Eesti),
dr. Per Alstergren, Department of Clinical Oral Physiology, Institute of Odontology, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden (Karolinska Instituut, Rootsi).
Oponent: docent Sigvard Åkerman, Department of Oral Diagnostics, Faculty of Odontology, Malmö University, Malmö, Sweden (Malmö Ülikool, Rootsi).

Valu olemasolu mõjutab tugevalt meie igapäevast elu. Kroonilise valu tekkepõhjusi on mitmeid, s.h häired organismi immuunsüsteemis, mis võivad viia süsteemsete sidekoe haiguste (SSH) tekkeni. SSH on teada oma progresseeruva kulu ja destrueeriva iseloomu tõttu ning tuntumad neist on reumatoidartriit (RA) ja psoriaatiline artriit (PA). Mõlemad on ettearvamatu kuluga haigused, tekitades nii valu kui ka kudede destruktsiooni liigestes ja ka põhjustades liigeseväliseid kahjustusi. Sageli on sellest protsessist haaratud ka alalõualiiges. Valu alalõualiigese piirkonnas on ka üks tavalisemaid põhjusi, mille tõttu SSH patisendid ravi vajavad, kuna sageli kaasneb sellega mitmete funktsioonihäirete teke, nagu suu maksimaalse avamise piiratus, valu söömisel ja rääkimisel.
Põhjused, mis loovad soodustavad tingimused SSH tekkeks, on siiani vähe tuntud. Antud teesides on uuritud alalõualiigese valu seost röntgenoloogiliste muutustega antud liigeses, patsientide igapäevase eluga toimetulekut selle valu foonil ning veres leiduvate põletiku mediaatorite ja markerite, so.haiguse üldise aktiivsuse taustal. Siia uuringusse kuulusid RA ja PA diagnoosiga patsiendid, kellel esines alalõualiigese kliiniline haaratus eelpoolmainitud haiguste poolt.

Esimese töö eesmärk oli välja selgitada, kuidas alalõualiigese valu mõjutab RA patsientide igapäevase eluga toimetulekut. Selle hindamiseks kasutati vastavat küsimustikku, milles selgus, et RA patsientide elutegevus oli määraval hulgal mõjutatud alalõualiigese valust. Enim väljendus see alalõualiigese liigutuste ja üldfüüsilste kehaliste harjutuste sooritamisel.

Esimene töö näitas, et alalõulaiigese valu RA patisentidel mõjutab oluliselt nende igapäevast eluga toimetulekut.

Teise töö eesmärk oli uurida veres leiduvate põletiku mediaatorite ja markerite suhet alalõualiigese röntgenoloogiliste muutustega. Kasutades kompuutertomograafiat, selgus, et röntgenoloogiliselt enim esinevateks muutusteks alalõualiigeses olid skleroos, erosioonid ja lamendumine. Erosioonide põletikulist päritolu viitas nende suhe vereliistakute hulgaga, samas kui lamendumine oli seotud tuumor nekroosi faktor alfa sisaldusega vereplasmas (P-TNFα). Teine töö näitas, et RA patsientidel esines põletiku mediaatorite ja röntgenoloogiliste muutuste vaheline seos alalõualiigeses, mis haaratud RA-st.

Kolmanda töö eesmärk oli välja selgitada veres leiduvate põletiku mediaatorite ja markerite seost pikemaajaliste röntgenoloogiliste muutustega alalõuliigeses. Selgus, et erosioonide taandumine oli seotud kõrge serotoniini sisaldusega vereseerumis (5-HT) ja interleukiin-1 retsptoriga (IL-1sRII). Erosioonide teke oli seotud kõrge 5-HT sisaldusega vereplasmas (P-5-HT). Liigese lamendumine oli seotud C-reaktiivse valgu hulga tõusuga (CRV).
Kolmas töö näitas, et alalõualiigese röntgenoloogilised muutused RA haigetel uuritava 25-46 kuu vältel olid seotud CRV, 5-HT ja IL-1sRII tasemega veres ning antud ajavahemikus esines vähest röntgenoloogiliste muutuste progresseerumist.

Neljanda töö eesmärk oli uurida, kas 5-HT3 retseptori antagonist granisetron vähendab valu alalõualiigese. Granisetroni (1 mg/mL) ühekordsed liigesesisesed süsted vähendasid alalõualiigese rahuloleku valu 10. ja 20. minutiks peale süstet. Valu suu maksimaalse avamise järgselt kadus 20. minutiks ja samaks ajaks tõusis ka pressoorse valu lävi.
Neljas töö näitas, et granisetron omab kohest, lühiajalist ja spetsiifilist valu vähendavat toimet ja 5-HT3 retseptoril ilmneb olevat seos valu juhtega alalõulaiigeses SSH patsientidel.

Antud teesidest järeldub, et SSH haaratud alalõualiigeses omab 5-HT mõjukat rolli valu ja põletiku juhtimisel ja TNFα ja 5-HT on olulised mineraliseeritud luukude kahjustavad mediaatorid. Alalõualiigese valu mõjutab negatiivselt RA patsientide igapäevast eluga toimetulekut.

Kaitstud 2003 Tartu Ülikoolis

Kaitstud Riia Stradinši Ülikoolis

Kaitstud 1991Leningradi I Meditsiiniinstituudis.

Kaitstud 1990 Moskvas.

Kaitstud St. Peterburgi (Leningradi) I Meditsiini Instituudis 1987.a.

Kaitstud 1983 Leningradi I Meditsiini Instituudis

Kaitstud 1981 Moskvas.

Kaitstud 1973 Riia Meditsiini Instituudis.

Kaitstud Riia Meditsiiniinstituudis 1969.

Kaitstud 1964 Riia Meditsiini Akadeemias.

Kaitstud 1964 Leningradi I Meditsiini Instituudis.

Kaitstud 1963 Moskva Stomatoloogia Instituudis.

Kaitstud 1954 Tartu Ülikoolis.

Kaitstud 1932 Tartu Ülikoolis