2019
(Esimene huule- ja suulõhedega patsientide ravitulemuste uuring Kesk-Vietnamis)
Kaitstud 6. septembril 2019 Tartu ülikoolis
Oponent: Pertti Pirttiniemi, Oulu Ülikool, Soome
Kokkuvõte: Huule- ja/või suulaelõhe (CL/P) on maailmas üks enimesinevamaid kaasasündinud arenguanomaaliaid. CL/P esinemissagedus Vietnamis on 1/677 elussünni kohta. Kesk-Vietnamis on tavaks, et enamus CL/P patsientidest loodab rahvusvaheliste abiorganisatsioonide poolt korraldatud ravimissioonidele. Kuna need organisatsioonid ei ole kohal kogu aeg, siis toimuvad operatsioonid korrapäratult ja tavaliselt rahvusvaheliselt aktsepteeritud protokollides ettenähtud aegadest erinevalt. Rahvusvaheliste abiorganisatsioonide meeskond keskendub pigem lõhede kirurgilisele sulgemisele, mitte aga muudele ravimeetoditele. Näiteks logopeedilist- ja ortodontilist ravi rahvusvahelised abiorganisatsioonide meeskonnad ei toeta. Süsteemselt ei toimu ka patsientide lõikuste järgseid järelkontrolle. Seetõttu ei ole hinnatud ka sellise ravikorraldusega patsientide ravitulemusi.
Antud doktoritöö eesmärgiks oli hinnata nende CL/P diagnoosiga patsientide, keda on opereerinud erinevad rahvusvahelised abiorganisatsioonid, ravitulemusi Kesk-Vietnamis. Hinnati järgmisi näitajaid: hammaste tervislik seisund, nasolabiaalne esteetika, kõne kvaliteet, näo-, lõualuude ning suulae morfoloogia, lõualuude mõõdud, ülemiste hingamisteede dimensioonid, patsientide ja nende vanemate/hooldajate rahulolu, ema kogemus toimetulekuks suulõhega lapse sünni järel.
Uuring viidi läbi Hues, mis asub Kesk-Vietnamis. Kaasati 81 CL/P diagnoosiga patsienti. Hambakaariese levimust ja parodondi seisundit hinnati rahvusvahelise tervishoiuorganisatsiooni (WHO) kriteeriumite järgi. Nasolabiaalse esteetika hindamiseks kasutati kolme erinevat meetodit ja hindajateks olid erinevate erialade arstid. Kõnekvaliteet määrati nasaalsuse astme alusel kasutades Nasometer II-e. Näo- ja lõualuude piirkonna ning ülemiste hingamisteede morfoloogilised iseaärasused selgitati välja tsefalomeetrilise uuringuga. Ülalõualuu dimensioonide ja kõvasuulae morfoloogia kindlakstegemiseks kasutati digitaalseid hambamudeleid. CHASQ (Cleft Hearing, Appearance and Speech Questionnaire) küsimustik oli aluseks patsientide ja tema vanemate/hooldajate rahulolu uurimiseks. Emade kogemuse väljaselgitamiseks suulõhega lapse sünni järgselt oli kasutuses eraldi küsimustik.
Kesk-Vietnami suulõhega patsientide hulgas on väga laialt levinud hambakaaries ja gingiviit (igemepõletik). Nasolabiaalne esteetika oli rahuldav. Kõnekvaliteet oli halb, kuna rohkem kui pooltel patsientidel oli kõne hüpernasaalne. Esines Angle IIInda klassi hambumusanomaaliat. Õhuteede, ülakaare ning suulae dimensioonid olid vähenenud just lapspatsientidel. Emade suhtumine CL/P lapse sündi oli ilma suurte emotsioonideta. Nii patsiendid kui ka vanemad/hooldajad olid rahul ravitulemustega.
Vietnamis on pakiline vajadus luua rahvuslik suulõhede register, et oleks võimalik patsientide ravi koordineerida ja jälgida. Samuti on vaja luua ja kasutusele võtta patsientide jälgimise diagnostilised miinimumnõuded. Teeme ettepaneku parandada hammaste tervisega seotud protseduuride, ortodontilise ravi ja logopeedilise teenuse kättesaadavust.
Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/64820
2018
(Apikaalne periodontiit: levimus ja etiopatogeneetilised aspektid)
Kaitstud 15. novembril 2018 Tartu ülikoolis
Oponent: professor Vytautė Pečiulienė (PhD), Institute of Dentistry, Faculty of Medicine, Vilnius University, Vilnius, Leedu
Kokkuvõte: Apikaalne periodontiit (AP) on hamba juurekanalisüsteemis paikneva bakterpõletiku tagajärjel tekkinud kahjustus hambajuuretipu ümbruses. AP tekib enamasti kaugelearenenud hambakaariese tagajärjel ning sellega kaasnev hambajuuretipu ümbruse kudede häving on radioloogiliselt nähtav. AP on maailmas laialt levinud haigus, mille esinemist seostatakse vanuse, soo, teiste hambahaiguste, hambaravikvaliteedi ja indiviidi sotsiaalmajandusliku seisundiga. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli välja selgitada AP levimus Eestis ning seda põhjustavad ja soodustavad faktorid. Selleks viidi läbi 3 suuremat uuringut.
AP levimuse hindamiseks vaadeldi 6552 patsiendi radioloogilisi uuringuid, kus hinnati kõikide hammaste seisukorda. AP diagnoositi üle pooltel uuritavatest ja haigusel leiti tugev seos eelnevalt teostatud hambahaiguste ja -ravi kvaliteediga. Haigestumise risk oli oluliselt madalam kvaliteetse hambaravi korral.
Mikrobioloogiliseks uuringuks koguti proove 12 hamba juurekanalist, eraldati DNA ja tuvastati bakteri liigid. Mikroobikooslused olid indiviiditi erinevad ja mitmekesised, kuid domineerisid anaeroobsed bakterid. Avastati mitmeid raskesti kultiveeritavaid ja seni juurekanalitest avastamata mikroobiliike. Eelnevast võib järeldada, et kuna AP’d põhjustavad väga paljud mikroobid, siis spetsiifiliste mikrobioloogiliste analüüside teostamine juurekanalisüsteemist ei ole mõistlik ja raviprotsess tuleb suunata kõikide mikroobide ja nende koosluste vastu.
Oksüdatiivse stressi (OxS) markerite määramiseks kasutati 86 patsiendi sülge ja juurekanali sisaldust. OxS esines nii kõikide uuritud juureravi vajavate hammaste juurekanalis kui ka kogu organismis. Tervetel inimestel seevastu olid OxS tasemed madalad. Märkimisväärseks osutus OxS seos hambavalu ja hamba juuretipu ümbruse luu hävinguga. Seega on OxS tähtis mehhanism juurekanali põletike korral.
Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/62251
(Kesknärvisüsteemi haigusest tingitud sialorröa ravi botulismitoksiiniga)
Kaitstud 12. novembril 2018 Tartu ülikoolis
Oponent: dotsent Merete Bakke (PhD), Department of Odontology, Faculty of Health and Medical Sciences, Kopenhaageni Ülikool, Taani.
Kokkuvõte: Sialorröad ehk liigset süljevoolust defineeritakse kui keha võimetust kontrollida suuneelu kogunenud sekreeti, mille tulemuseks on liigne sülje voolamine. Sialorröa võib esineda nii lastel kui täiskasvanutel krooniliste neuroloogiliste haiguste korral, nagu laste tserebraalparalüüs, amüotroofne lateraalskleroos ja Parkinsoni tõbi. Probleem ei ole tingitud mitte niivõrd süljeerituse rohkusest, vaid neelamisreflekside langusest, lihaste nõrkusest ja koordineerimatust tegevusest.
Botulismitoksiin A (BNT-A) on kasutusel olnud mitmete kesknärvisüsteemi häirete (düstooniad, spastilisus) ravis mitmekümne aasta jooksul; uue näidustusena on lisandunud liigse süljevooluse vähendamine. BNT-A süstimine süljenäärmetesse vähendab süljeeritust, seega kergeneb väiksema süljekoguse alla neelamine. Sülje ja suuõõne mikrofloora muutused võivad põhjustada häireid suuõõne tervises, mille oluline komponent on sülje puhastav ja antibakteriaalne toime.
Käesoleva töö eesmärk oli uurida BNT-A ravi efektiivsust ja ohutust süljenäärmete süstimisel sialorröa ravis kesknärvisüsteemi haigustega patsientidel. Peale ravimi toimeefekti oli uuringuküsimuseks muutused suuõõne mikroflooras ja sülje omadustes, mis võivad olla mõjutatud BNT-A süstimise tagajärjel tekkinud süljekoguse vähenemisest.
Uuringu tulemused näitasid, et süljevoolus vähenes ravi käigus statistiliselt olulisel määral. Hambumushäire mõjutas tserebraalparalüüsiga patsientidel süljeerituse intensiivsust. Sialorröad esines rohkem Parkinsoni tõvega haigetel, kelle domineeriv häire oli bradükineesia – liigutuste aeglus ja kohmakus –, ja vähem treemordominantse kliinilise alatüübi korral. Sülje koostises ja S. mutans’i hulgas muutust ei esinenud, kuid laktobatsillide kogus näitas statistiliselt olulist tõusu.
Süljevooluse ravi BNT-A süstidega on efektiivne, kuid võib viia suuõõne isepuhastumisvõime langusele.
Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/62069
(65–74 aastaste vietnamlaste suutervis ja alaõualiigese haiguslikud seisundid)
Kaitstud12. juunil 2018 Tartu ülikoolis
Oponent: professor Timo Närhi (PhD), Institute of Dentistry, University of Turku, Turku, Soome
Kokkuvõte: Tervest suust räägitakse siis, kui näo ja lõualuude piirkonnas ei ole valu, hambakaariest, põletikulisi protsesse, kasvajaid, teisi haigusi ega normist kõrvalekaldeid, mis halvendaksid mälumis- ja kõnefunktsiooni ning psühhosotsiaalset heaolu. Eakate inimeste osakaal ühiskonnas suureneb pidevalt paljudes riikides. Vananeva ja nõrgestatud inimese suu tervist võivad mõjutada mitmed riskitegurid. Näo-lõualuude süsteemi tervis oleneb ka hambumusest ja alalõualiigeste seisundist. Erinevate alalõualiigese anatoomiliste ja funktsionaalsete haiguslike seisundite ühisnimetajaks on temporomandibulaarliigese e. alalõualiigese haiguslikud seisundid (TMD).
Vietnami eakad on elanud üle Vietnami sõja (1945–1975). Erinevad majandusmudelid ja globaalsed muutused on mõjutanud nende tervist sh. suutervist ja elukvaliteeti. Käesoleva uuringu eesmärkideks oli kirjeldada vanemaealiste vietnamlaste suutervise seisundit ja suutervise käitumist, alalõualiigese haiguslikke seisundeid ja oklusioonikontaktide mõju näokolju struktuuridele ning uurida näokolju morfoloogia ja TMD vahelisi seoseid. Uuringusse kaasati mitmeastmelise juhusliku kihtvaliku meetodit rakendades Danangi piirkonnast 258 vietnamlast vanuses 65-74 aastat.
Uuritutest 97.7% diagnoositi hambakaariest, 83,3% parodondi haigusi ja 56,6% alalõualiigese haiguslikke seisundeid, milliste hulgas prevaleerusid diski asendi häire ja liigese degeneratiivsed muutused. Umbes 16% uuritutest ei olnud ühtegi töötavat hambapaari e. oklusioonikontakti. Risk alalõualiigeste haigestumiseks oli 3,36 korda kõrgem ühepoolse (95% CI = 1,21–9,36, P = 0,020) ja 2,71 korda kahepoolse (95% CI = 1,12–6,56, P = 0,027) oklusioonikontaktide kaotuse korral. Puudulik oklusioonikontaktide arv põhjustab muutusi ala – ja ülalõualuu tasandil ja struktuuris. Muutused mandibulaarsetes struktuurides olid statistiliselt oluliselt seotud alalõualiigese haiguslike seisundite tekkega (P < 0,05).
Saadud informatsioon omab väärtust Vietnami tervishoiusüsteemis suutervise alase ennetustegevuse ja aktiivse ravi planeerimisel.
Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/59748
2015
(Suutervis algklasside õpilastel ning polüoolide toime hambakaariese ennetusele)
Kaitstud 27. mail 2015 Tartu ülikoolis
Juhendajad: prof Mare Saag (Tartu ülikool), prof Eino Honkala (Kuveidi ülikool, Kuveit) ja prof Kauko K. Mäkinen (Turu ülikool, Soome)Oponent: emer. prof Heikki Murtomaa (Helsingi ülikool, Soome)
Kliinilise uuringu eesmärgiks oli määrata kaariese levimus algklasside õpilastel ning võrrelda erinevate polüoolide (ksülitool, erütritool ja sorbitool kui positiivne kontroll) pikaajalise tarbimise mõju ja efektiivsust vahelduvas hammaskonnas. Uuring oli topeltpime, juhuvalimiga, kontrollitud, ettevaatav, kolmeaastalise sekkumisega (polüoolide tarvitamine) kliiniline uuring mis sisaldas uuritavate iga-aastast suuõõne kliinilist läbivaatust Tartu Ülikooli Stomatoloogia Kliinikus.
Kuna eelnevad uuringud on kinnitanud ksülitooli kaariest vähendavat efekti, on antud uuringu puhul ksülitooli tagasihoidlikku mõju raske seletada. Üks võimalik selgitus võib olla vähene tarvitamiskordade arv, mis oli kolm korda koolipäeva jooksul üldiselt soovitatava 4-5 päevale jaotatud tarvitamiskorra asemel. Kaariese areng oli erütritooli grupis aeglasem kui sorbitooli ja ksülitooli gruppides ning avaldus pärast 2 aastast erütritooli pastillide tarvitamist. Erütritool vähendas võrreldes sorbitooli ja ksülitooli pastillidega ühtlasi hambakatu hulka, hapete taset hambakatus ja Streptococcus mutans´i taset.
Kokkuvõtvalt võime öelda et erütritool kui hästi talutav magusaine omab hambakatu hulga ja omaduste mõjutamise kaudu kõrget potentsiaali kaariese vähendamisel. Uuringu tulemuste põhjal võib erütritooli pastille soovitada asendamaks suhkruid maiustustes, et ennetada hambakaariest lastel.
Link doktoritööle DSpace -s: http://dspace.ut.ee/handle/10062/45930
2013
(Hammaste tervis eelkooliealistel ja kooliealistel lastel ning selle seos hirmuga hambaravi ees ning kaariese vältimise võimalused hambaravi kartvatel emadel)
Kaitstud 25.10.2013 Turu Ülikoolis
Oponent: professor Heiki Murtomaa Helsinki Ülikoolist.
Hambakaaries ja hirm hambaravis on sagedased koos eksisteerivad probleemid. Hambaravi kartvate patsientide hammaste seisund on reeglina halvem kui mittekartjatel. Ema või isa hirm võib soodustada hambaravi teket ka lastel. Hambaravi kartev inimesel on tavalistelt rohkem probleeme hammaste ja igemete tervisega, kuna nad ei pööra piisavalt tähelepanu suuhügieenile ja reeglina püüavad leida ettekäänet vältimaks hammaste kontrolli või ravi. Ravimata hambad emadel viitavad kaariest tekitava mikroobi Streptococcus mutans’i kõrgele tasemele süljes ja katus. Eelnevatest uuringutest on teada, et 70% juhtudest nakatub laps just emalt pärit mikroobitüvega. Üks võimalusi vähendamaks kõige karioossema mikroobi taset suus on kasutada ksülitooli sisaldavaid nätse või karamelle. Seega langetades emal S. mutasi taset suus on võimalik vähendada lapse hammaskonna nakatumist S. mutansiga. Emade arvamusel ja suhtumisel hambaravisse on suur mõju lapse käitumisele
Uuringu eesmärk: Hinnata kaariese esinemist erinevates vanusegruppides, hambaravi hirmu mõju hammaste seisundile ning tuua välja faktorid, mis omakorda mõjutavad hirmu tekkimist. Hinnati ka ennetusprogrammi efektiivsust hambaravi kartvatel emadel.
Tulemused: Hambakaariest esines 41.6% 2-4-aastastel ja 93% 8-10 aastastel lastel. Hambakaariese levik Eesti laste hulgas intensiivsem kui samas eas soomlaste hulgas. 6.1% 2-3 klassi Eesti lastest väitis, et kardavad kõike hammaste raviga seonduvat. Selgus, et laste hirm oli seotud eelneva traumaatilise kogemusega hambaravis ja ema-isa hambaravi hirmuga. Seega võib öelda, et väga tugevat mõju lapse käitumisele hambaarsti juures avaldab vanemate arvamus hammaste ravist. Soome koolilaste küsitluse põhjal, kus võrreldi hambaravi hirmu tervete ja krooniliste haigustega patsientidel, avaldus seos varasemate meditsiiniliste protseduuride ja hambaravi hirmu vahel. Tüdrukute hulgas on kartjate hulk suurem kui poiste hulgas. Eesti Emade uuringust selgus, et hambaravi kartjatel on rohkem ravimata kaviteete ja eemaldatud hambaid kui mittekartjatel. Hirm avaldab mõju patsientide käitumisele ja iseloomulik on, et kartjad emad püüavad edasi lükata hambaarsti külastust, kusjuures hambaid puhastavad harvemini kui mittekartjad. Kartjate hulgas on suitsetajate hulk suurem.
Emadele suunatud ennetusprogrammi eesmärk oli vähendada hirmu hambaravi ees ja sellega parandada ema enda ja ka lapse hammaste seisundit. Külitooli kasutavate emade lastel esines hambakaariest vähem kui ksülitooli mittekasutavatel emadel. Sage kohtumine hambaarstiga ja pidev selgitustöö koos igapäevase ksülitooli tarbimisega ning ka ema enda sooviga muuta oma suhtumist hambaravisse, aitavad vähendada kaariest hambaravi kartvate emade lastel.
(Temporomandibulaarliigese piltdiagnostika seos valu ja luumarkeritega. Artoskoopilise ravi kaugtulemused)
Kaitstud 7.05.2013 Tartu Ülikoolis
Oponent: professor Anders Holmlund Karolinska Instituudist.
Sissejuhatus Enamlevinud temporomandibulaarliigese (TML) haiguste sümptomiteks on valu, palpatoorne hellus, liigese helid, samuti raskused suu avamisel ja üldine liigutuste piiratus. Temporomandibulaarliigese häired halvendavad patsientide igapäevaelu toiminguid nagu rääkimine, söömine ja sotsiaalne tegevus. Personaalselt hinnatud igapäevase eluga toimetuleku küsimustiku e. ADL (activities of daily living) väärtused mängivad tähtsat rolli TML haiguste ennetamises ja tõenduspõhises ravis. TML radioloogilised nähud (erosioonid, lamenemine ja osteofüüdid) on hästi hinnatavad ortopantomogrammil (OPTG). Samuti saab OPTG abil hinnata okludeeruvaid hambapaare, alveolaarluu resorptsiooni, alalõualuu tihedust, korteksi paksust ja laiust ja võrrelda seda üldise luutihedusega, et seeläbi ennetada osteoporoosi. Enam detailsemat infot mineraliseerunud luustruktuuridest saab kasutades kompuutertomograafiat (KT). Prokollageen tüüp I N-terminaalne propeptiid (P1NP) ja C-terminaalne telopeptiid (CTX-1) on ühed tundlikumad luuainevahetuse biokeemilised markerid. Samuti on D vitamiinil (25(OH)D) tähtis roll luu ainevahetuses omades seoseid on ka mitmete igapäevase elutegevuste aktiivsusega. Antud uurimuses analüüsiti TML haiguste artroskoopilise kirurgia ravitulemusi. On antud põhjalik ülevaade TML artroskoopiast, selle vajadusest ja tulemustest. Kuna Eestis ei ole epidemioloogilisi uuringuid alalõualiigese haaratuse kohta seni läbi viidud, siis antud uuring lisab oma panuse TML valu ning luu ainevahetuses osalevate markerite ja elukvaliteedi hindamiseks.
Põhieesmärk Teeside põhiliseks eesmärgiks oli uurida alalõualuuliigese radioloogilisi muutusi, selgitada välja antud piirkonna valu seoseid igapäevaelu toimetulekuga, tuua välja luumarkerite roll ning valida efektiivne ravimeetod.
Uuritavad ja meetodid Uuritavaid valiti juhuslikkuse printsiibil Väike-Maarja (Eesti) perearstide nimistustest 2006 aastal. Grupp koosnes 103 vabatahtlikust (61 naist ja 42 meest) vanuses 26–70 aastat. Uuritavatele saadeti teavitus uuringu kohta ning lõplikuks uurimuses osalevateks vabatahtlike arvuks kujunes 95 (92%), kaheksa inimest 103-st ei andnud nõusolekut radioloogiliseks uuringuks. Uurimuses kasutasime List ja Helkimo poolt modifitseetitud ADL küsimustikku.Kõik osalejad täitsid küsimustiku, mille skaalal 10 väärtust: 0 – valu/ebamugavustunnet TML ei ole, 10 – tugev valu/ebamugavustunne. Kõigile vabatahtlikele teostati ortopantomogramm (OPTG, CRAEX 3, Soredex orion corporation LTD, Finland), millel hinnati alalõualuuliigestes olevaid radioloogilisi muutusi: erosioone (Helenius jt.2004) ja visuaalselt osteofüüte ja alalõualuuliigese pea lamenemist. Hinnati okludeeruvate hambapaaride arvu. Kõik OPTG uuringud olid analüüsitud 3 uurija poolt (üks radioloog, üks näo-lõualuude kirurg ja üks hambaarst). Kolmekümnel protsendil uuritavatest hinnati 3 kuu möödudes uuesti OPTG. Täiendav uuring teostati samade hindajate poolt juhuvaliku alusel (valiti iga kolmas OPTG) ilma täiendava infota eelmise hindamisprotokolli tulemuste kohta. Kõigil vabatahtlikel teostati kogu luustiku Dexa uuring luutiheduse määramiseks (GE-Lunar Progidy, Madison, Massachusetts, USA). Luutihedust mõõdeti nimmelülide L2–L4 ja reieluupea piirkonnast (LT score, FT score) ning kogu keha keskmine luu mineraalne tihedus teisaldati analüüsimiseks standardiseeritud ühikutele (g/cm²). Uuringutega samal päeva hommikul läbiviidud analüüsid: määrati 25(OH)D) tase vereseerumis (jaanuar – märts, DiaSorin kit,Stillwater, Minnesota, USA), P1NP (Elecsys 1010/2010 total P1NP serum kit, Roche Diagnostics, Mann¬heim, Germany) ja CTX-1 (Elecsys 1010/2010 β-CrossLaps/serum kit, Roche Diag¬nostics, Mannheim, Germany). Teine uuringurühm koosnes 29 patsiendist (25 naist ja 4 meest, keskmise vanusega 37.5 a), kes olid suunatud Tartu Ülikooli Kliinikumi näo-ja lõualuukirurgia osakonda. Nendel patsientidel oli diagnoositud TML patoloogia OPTG (CRAEX 3, Soredex orion corporation LTD, Finland) ja kompuutertomograafia (AR HP Spiral; Siemens, Erlangen, Germany) ja kliinilise pildi alusel. Radioloogilistel uuringutel hinnati erosioone, lamenemist, skleroosi, subkondraalseid pseudotsüste ja liigesepilu ning muutusi, mis tekivad osteoartriidi puhul (Rohlin ja Petersson 1989). Preoperatiivne diagnoos oli 26-l patsiendil osteoartriit, 2-l reumatoidartriit ja ühel juhul pseudopodagra. TML haiguse staadiumite klassifitseerimisel kasutati Wilkes´e klassifikatsiooni: 14-l patsiendil Wilkes´e IV staadium ja 15-l Wilkes´e V staadium (Wilkes 1978, 1989). Artroskoopia näidustusteks olid radioloogilised muutused TML-is (osteoartriit), kui artrotsentees ei osutunud efektiivseks (5 patsienti), oklusiooniteraapia mitteefektiivsus (2 patsienti) ning kui konservatiivne ravi ei andnud tulemusi (22 patsienti). Artroskoopia sai teostatud ajavahemikus 2000–2007 a. Tartu Ülikooli Kliinikumis näo-ja lõualuukirurgia osakonnas (november 2000 a. – detsember 2007 a.). Kuuel patsiendil sai teostatud kahepoolne artroskoopia ja 23 patsiendil ühepoolne (paremal 19 (55.8%), vasakul 16 (44.2%). Artroskoopia käigus vabastati liited, silendati liigese pinnad, uhuti välja koeosised ja põletikumediaatorid. Enne protseduuri said kõik patsiendid antibiootikumi profülaktilises doosis. Postoperatiivseid tulemusi hinnati 6 kuu ja 5 aasta möödudes. Hinnati suu maksimaalset avamist e. maximal interincisal opening (MIO) ja valu tugevust valu skaalal e visual analogue scale (VAS) enne ja pärast ravi, subjektiivseid sümptomeid ning radioloogilisi muutusi. Viie aasta möödudes teostati 18 patsiendil (4 meest ja 14 naist) uus kliiniline läbivaatus. Statistiliseks analüüsiks kasutati Mann-Whitney U-testi, Spearmani korrelatsiooni (rs), kasutades vabavara WINKS SDA Software (Texasoft, Cedar, Hill, TX). Statistiliselt peeti oluliseks p< 0.05.
Järeldused: 1. Valu/ebamugavustunne alalõualuuliigeses on seotud luutihedusega ja madala 25(OH)D tasemega. TML valu korral on suu avamine piiratud ja on söömine häiritud. Madal mineraalainete sisaldus lõualuudes omab tähtsust elukvaliteedi hindamisel ja sotsiaalsel heaolul. 2. Uuringu analüüsi põhjal võib öelda, et radioloogilised muutused alalõualuuliigeses ja okludeeruvate hammaste arv on tihedalt seotud madala luutihedusega ja 25(OH)D madala tasemega. 3. TML artroskoopilistest leidudest esinesid sagedamini fibrillatsioonid ja adhesioonid. Artroskoopiline kirurgia võimaldab vabastada ja eemaldada patoloogilised koeosised, parandades seega liigese liikuvust ning likvideerida valu. 4. TML haiguste artroskoopilise ravi kaugtulemuste analüüs andis tunnistust kliiniliste näitajate normaliseerumises (vähenes valu, paranes suu avamine ja alalõualiigese funktsioon).
Link doktoritööle DSpace -s: http://dspace.ut.ee/handle/10062/29780
2012
(Mittesündroomse huule- ja suulaelõhe geneetilise etioloogia uuring)
Kaitstud 27.01.2011 Tartu ülikoolis
Oponent: dr Timo Peltomäki, PhD (Tampere Ülikooli kliinik).
Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli: • Ülevaate saamine SA Tartu Üliooli Kliinikumis ravitud suulõhedest ajavahemikul 1910-2000. • Huule- ja suulaelõhede teket põhjustavate epidemioloogiliste tegurite ja nende esinemise seaduspärasuste leidmine. • Ananlüüsida kraniofatsiaalses morfogeneesis ja/või patogeneesis osalevate kandidaatgeenide võimalikku seost mittesündroomse CL/P ja CP Eesti ja Kirde-Euroopa (Eesti, Läti, leedu) uuringurühmas. Valitud geenidega teostati ühenukleotiidse polümorfismi (SNP) case-control assotsiatsioonanalüüsid nii Eesti uuringurühmas kui ka Eesti, Läti ja Leedu ühendatud Kirde-Euroopa uuringurühmas eraldi CL/P ja CP fenotüübiga patsientidel.
• FGF ja Wnt signaalrajad ning nendes osalevad geenid omavad olulist rolli nii CL/P kui ka CP etioloogias. Mittesündroomse suulõhe etioloogia kätkeb endas palju erinevaid tegureid ning nende tegurite ja tegurite omavahelise koostoime uurimisega tegeletakse maailmas. Uuringute teostamise teeb raskeks huulelõhede multifaktoriaalne taust ja ka erinevate populatsioonide heterogeensus. Uuringud on näidanud erinevate kandidaatgeenide olulisust erinevates populatsioonides. Vajalik on erinevate regioonide detailne geneetiline kaardistamine haigusseoseliste variantide funktsionaalsete efektide kindlakstegemiseks rahvusvahelises koostöös erinevate uurimisrühmade ja biopankadega.
Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/22446
2011
(Parodontiidi ravi efektiivsust mõjutavad tegurid)
Kaitstud 01.04.2011 Tartu ülikoolis
Juhendajad: Krista Lõivukene PhD, SA TÜK Ühendlabori juhataja ja dotsent Mare Saag.Oponent: Turu Ülikooli professor, parodontoloog Eija Könonen.
Uuringu eesmärk oli saada uusi teadmisi parodontiidi ravi efektiivsuse kohta. Selleks pöörasime tähelepanu mittekirurgilise ravi edukuse mikrobiaalsele hindamisele, metronidasooli farmakokineetikale parodondi kudedes, suitsetamise mõjule parodontiidi ravis, riski patsientide välja selekteerimisele ja kohalikule parodontiidi ravi praksisele.
Materjalid ja meetodid: Mehaanilise ravi edukuse uuringus osales 140 täiskasvanut generaliseerunud kaugelearenenud kroonilise parodontiidiga patsienti. Igemetaskute mikrofloora määrati rutiinse laboratoorse analüüsina. Igemetasku kaabe võeti 6 sügavamast parodontaaltaskust VMGA transportsöötmesse, millest tehti järjestikused lahjendused ja külvati Brucella ja TSBV agarile ning inkubeeriti vastavalt anaeroobses ja mikroaeroobses keskkonnas. Patogeenid samastati pesade morfoloogia, Grami järgi värvumise, katalaasi, indooli ja oksüdaasi testide, autofluorestsentsi ja diagnostiliste diskidega. Mikroobide kasvutihedust väljendati kümnendlogaritmina PMÜ (pesa moodustav ühik)/ml-s. Patogeenide arvu ja mikrofloora kolonisatsioonitiheduse vahelise korrelatsiooni hindamiseks kasutati Spearmani testi. Igemetasku patogeene ei sedastatud 33%-l eelnevalt ravitud patsiendil, samas isoleeriti ülejäänud 67%-l patsientidest 1–5 erinevat patogeeni. Ravitud patsientide igemetasku erinevate mikroobide kolonisatsioonitihedus varieerus 0-st kuni 8,4 log PMÜ/ml (mediaan 5,5 PMÜ/ml) ja oli positiivselt seotud isoleeritud patogeenide arvuga (p<0,001), olles patogeenide esinemise võimalikuks indikaatoriks. Igemetasku tõestatud patogeenidest domineerisid P. intermedia/nigrescens'i grupp ja A. actinomycetemcomitans vastavalt 37-l ja 36 patsiendil, M. micros esines 12-l, P. gingivalis 7-l, T. forsythensis neljal ja C. rectus kahel patsiendil. Lisaks üldtunnustatud parodontiidi tekitajatele leidsime patsientide igemetaskutest ka muid potentsiaalseid patogeene. Isoleeritud patogeenide arv ühel patsiendil seostus otseselt igemetasku mikrofloora rohkusega. Metronidasooli farmakokineetika uuringus osales 11 generaliseerunud kaugelearenenud parodontiidiga patsienti (6M ja 5N), vanuses 24-60 aastat (keskmine 46,3±12,8) Metronidasooli annustati 500 mg kaupa kaks või kolm korda päevas, vähemalt kaks päeva enne proovi võtmist. Proov võeti 2h peal viimast doosi. Metronidasooli kontsentratsiooni määrati kõrgsurve vedelik-kromatograafia meetodil. Keskmised ravimikontsentratsioonid plasmas, süljes ja igemevao vedelikus olid vastavalt 14,33; 15,15 ja 12,86 µg/ml. Erinevused plasma ja igemevao vedeliku või plasma ja sülje vahel ei olnud statistiliselt olulised. Süsteemse antibiootilise ravikombinatsiooni pikaajalist efekti uuringus suitsetajatel ja mittesuitsetajatel osales 28 generaliseerunud kaugelearenenud kroonilise parodontiidi haiget, kellele esmane mittekirurgiline ravi ei toiminud. Patsiendid olid vanuses 25-65, 14 suitsetajat ja 14 mittesuitsetajat. Patsientidel määrati kogu hammaskonna igemetaskute sügavus, suhteline kinnituskudede tase, veritsuse-, mädavoolu ja nähtava hambakatu indeksid. Haigetele manustati vastavalt kliinilisele pildile ja mikrobioloogilisele näidustusele süsteemselt amoksitsilliini 500 mg×3 ja metronidasooli 200mg×2 7 päeva jooksul. Raske generaliseerunud parodontiidi korral osutus efektiivseks mikrobioloogilisel analüüsil põhinev süsteemne antibiootikumravi. Mittesuitsetajate kliinilised parameetrid (v.a. supuratsiooniindeks) paranesid kombineeritud ravi järgselt. Suitsetajate parameetrid ei olnud vaatamata ravi üldisele edukusele ühegi näitaja osas oluliselt muutunud, lisaks jätkus suitsetajatel kinnituskudede häving ja igemete veritsemine. Parodontiidi tekkimise riski uuringus parodontiidhaigete ja tervete emade lastel osales 82 patsienti (kokku 4 uuritavate gruppi: (I) 20 generaliseerunud kaugelearenenud kroonilise parodontiidihaiget ema; (II) 34 haigete emade last; (III) 13 tervet ema ja (IV) 13 tervete emade last). Kliiniliselt määrati kõigil patsientidel modifitseeritud igemeindeks, nähtava hambakatu- ja veritsuse indeksid. Kõigilt uuritavatelt võeti igemetasku mikrofloora proov. Mikroobid samastati biokeemilise ja morfoloogilise profiili järgi. Perekonnas esinenud samaliigilisi patogeene võrreldi arbitrary-PCR meetodil. Haigete emade lastel esines sagedamini parodondi haigusi, eriti gingiviiti, neil olid halvemad hügieeninäitajad ja kõrgemad põletikunäitajad. Haigete ja tervete emade VPI ja VPI% näitajad erinesid statistiliselt oluliselt. Kõige sagedamini isoleeritud igemetasku patogeenid olid P. intermedia /nigrescens ja A. actinomycetemcomitans. Tervete emade lastel esines patogeene harvemini kui haigete emade lastel. Perekonniti esines sagedamini P. intermedia/nigrescens (5 perekonda), seejärel A. actinomycetemcomitans (2 perekonda). Kroonilise parodontiidi diagnostika ja antibiootikumravi uuringus Lõuna-Eestis ajavahemikul 2001-2006 uuriti Eesti Haigekassa andmetel väljakirjutatud 2102 retsepti diagnoosiga K053 (krooniline parodontiit) ja 409 SA TÜK Ühendlaborist tellitud igemetasku mikrofloora uuringu põhjal Tartu maakonnas parodontiidi diagnostika ja raviga tegeleva arstkonna haaratust. Samuti ordineeritavate ravimite valikut ning kasutatavate süsteemsete antibiootikumide sobivust parodontiidi ravis ja igemetasku mikrofloora analüüside tellimist SA TÜK ühendlaborist. Väljakirjutatud antibiootikumide spekter oli järgmine: laiatoimespektriga penitsilliiinid 40,7%, metronidasool 19,5%, linkosamiidid 24,8% ja β-laktaamid/ βlaktamaasi inhibiitorid kombinatsioonis 10,3%. Muude antibiootikumide kasutamine oli suhteliselt harv (4,7%). Väljastatud antibiootiliste preparaatide arv oli positiivses korrelatsioonis teostatud mikrobioloogiste analüüside arvuga (p=0,002, r=0,88).
5. Leidsime, et parodontiiti diagnoosivate arstide arv Tartu maakonnas kasvab. Süsteemsete antibiootikumide väljakirjutamine oli positiivses korrelatsioonis igemetasku mikrofoora määramisega. Enamik väljakirjutatud antibiootikume toimis sarnaselt kirjanduse andmetele anaeroobsesse mikrofloorasse.
Link doktoritööle DSpace -s: ">http://dspace.ut.ee/handle/10062/16553
2006
(Suuõõne laktofloora kroonilise parodontiidi ja terve parodondi korral)
Kaitstud 01.03. 2006 Tartu Ülikoolis
Oponent: prof. em. Per-Östen Söder, Karolinska Instituut, Rootsi.
Suu on koloniseeritud paljude erinevate mikroorganismidega, mis ühelt poolt erinevate sünergistlike ja antagonistlike mehhanismide kaudu tagavad mikroobiökoloogilise tasakaalu terves suus, kuid teiselt poolt on tingimuste muutumisel võimelised põhjustama haigust. Kroonilise parodontiidi tekitajad on peamiselt erinevad gram-negatiivsed mikroorganismid (Porphyromonas gingivalis, Prevotella intermedia, Aggregatibacter actionmycetemcomitans) ja spiroheedid, mille kasvu soodustab eelkõige igemealuse keskkonna aluseliseks muutumine ja igemevaovedeliku sekretsiooni suurenemine põletiku käigus. Parodontiidi tekitajaid on leitud vähesel määral ka tervetel isikutel, mis näitab, et tüvede haigust tekitav võime võib olla erinev ja/või on tervetel ebasobivad tingimused patogeenide kasvuks. Selliseid ebasobivaid tingimusi saavad luua happeid tootvad mikroorganismid nagu streptokokid ja laktobatsillid, mis oma elutegevuse käigus on võimelised langetama keskkonna pH-d. Sellele olulisele aspektile ei ole seni küllaldast tähelepanu pööratud. Kuigi streptokokke, eeskätt Streptococcus sanguis’t, on seostatud terve parodondiga, on laktobatsillide võimalik osa terve parodondi tagamisel jäänud seni ebaselgeks. Pigem on suu laktobatsille seostatud hambakaariese arenguga.
Uurimistöö eesmärgid ja ülesanded Uurimuse üldiseks eesmärgiks oli hinnata suuõõne laktofloora tähtsust terve parodondi tagamisel ja edendamisel. Uurimustöö ülesanded: 1. Võrrelda kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt kroonilise parodontiidiga ja terve parodondiga isikute igemealust mikrofloorat, et välja selgitada erinevused happeid tootvate mikroorganismide osas. 2. Hinnata igemealuste ja sülje laktobatsillide olemasolu ja hulka parodontiidiga haigetel ja erineva vanusega tervetel isikutel. 3. Võrrelda suuõõne laktobatsillide liigilist koostist parodontiidiga haigetel ja tervetel isikutel. 4. Määrata suuõõne laktobatsillide antimikroobne aktiivsus kroonilise parodontiidi tekitajate suhtes. 5. Iseloomustada suuõõne laktobatsillide omadusi in vitro nende võimalikuks kasutamiseks probiootikumidena. 6. Töötada välja teise põlvkonna probiootikum võimalikuks kasutamiseks kroonilise parodontiidi ennetamisel ja ravis.
Uurimistöö tulemused ja järeldused 1. Erinevalt terve parodondiga isikutest esinevad haigete igemealuses mikroflooras olulised tasakaalu nihked: kõrgem mikroobide üldhulk, kahe või kolme tuntud parodntiidi tekitaja (P. gingivalis, P. intermedia/ nigrescens, A. actinomycetemcomitans) sage koosesinemine ning hingamistüübilt anaeroobsete ja rakuseina ehituselt gram-negatiivsete mikroobide ülekaal. Antud muutused toimuvad tervele parodondile iseloomulike grampositiivsete piimhappe-bakterite, S.mutans- ja S. mitis- grupi streptokokkide ja/või aeroobsete korüüneformsete bakterite arvel. 2. Kuigi igemealused laktobatsillid puuduvad kroonilise parodontiidiga haigetel ja neid leidub harva tervetel, on laktobatsillide esinemissagedus kõrge süljes – seda nii lastel kui ka täiskasvanutel. Laktobatsillide hulk süljes ei sõltu parodondi seisundist, kuid võrreldes täiskasvanutega on nende hulk madalam lastel. 3. Hoolimata laktobatsillide sarnasest hulgast süljes erineb kroonilise parodontiidiga haigete laktofloora liigiline koostis tervete omast homofermentatiivsete laktobatsillide, eeskätt L. gasseri, madalama esinemissageduse poolest. Vastupidiste seoste ilmnemine homofermentatiivsete laktobatsillide ja parodondi patogeenide olemasolu ning parodontiidi kliiniliste näitajate vahel võib osutada selle laktobatsillide grupi võimele tagada terve parodont. 4. Suuõõne laktobatsillidel esineb märkimisväärne antimikroobne aktiivsus tuntud parodontiidi tekitajate P. gingivalis’e, P. intermedia ja A. actinomycetemcomitans’i suhtes. Antimikroobsed omadused on paljudel laktobatsilli liikidel, samas on need suunatud erinevatele patogeenidele: L. gasseri on aktiivsem anaeroobide ja L. fermentum, teine tervetel sageli esinev liik, mikroaerofiilide suhtes. Lisaks laktobatsillidele on parodontiidi tekitajate kasvu võimeline pärssima ka kariogeenne piimhappe-bakter S. mutans. 5. Paljudel suuõõne laktobatsillidel on hea antimikroobne aktiivsus ja kõrge vastupanu kasvukeskkonna stressile, mis näitab nende potentsiaali võimalikuks kasutamiseks probiootikumidena. Parimad tüved kuuluvad heterofermentatiivsete L. plantarum, L. paracasei ja L. rhamnosus ning homofermentatiivsete L. salivarius hulka. 6. Välja on töötatud uudne teise põlvkonna probiootikum – L. paracasei, mis ekspresseerib oma pinnal üheahelalisi antikehasid parodontiidi tekitaja P. gingivalis’e arginiin-spetsiifilise proteaasi vastu. Probiootikumil on olemas omadused, mis on vajalikud P. gingivalis’e adhesiooni takistamiseks makroorganismi kudedele: võime seostuda in vitro RgpA antigeeniga, aglutineerida ja inhibeerida P. gingivalis’t. Probiootikumi kliinilise toime hindamiseks kroonilise parodontiidi ravis on vajalikud uuringud loommudelil.
Parodontiidi kujunemisel on tõenäoliselt olulised mitmed suuõõne mikroobiökoloogilise tasakaalu häired: ühelt poolt igemealuse mikrofloora koloniseerumine mitme potentsiaalse parodondi patogeeniga, teiselt poolt parodondi patogeenide suhtes antagonistlike mikroobide puudumine ja/või nende vähenenud hulk. Homofermentatiivsed laktobatsillid, eeskätt L. gasseri, võivad toimida terve parodondi indikaatoritena. Suu laktobatsillidel on potentsiaali kasutamiseks nii esimese kui teise põlvkonna probiootikumidena kroonilise parodontiidi ennetamisel ja ravis.
Link doktoritööle DSpace-s: https://dspace.ut.ee/handle/10062/789
(Peri-implantsiumi põletikulised kahjustused: patogenees, diagnoos ja ravi oksüdatiivse stressi ja põletikuga seotud aspektide valguses)
Kaitstud 14.06.2006 Tartu ülikoolis
Oponent: professor Peteris Apse (Riga Stradins Univesity)
Hambaimplantaati ümbritsevad koed sarnanevad oma ehituselt ja funktsioonilt loomulikku hammast ümbritsevate kudedega. Ning, teiselt poolt, implantaati ümbritsevate kudede haigused sarnanevad hammast ümbritsevate kudede haigustega. Hambaimplantaati ohustab mukosiit (implantaati ümbritseva igeme põletik) ja peri-implantiit (implantaati ümbritseva luu põletik). Nimetatud põletikke põhjustavad spetsiifilised mikroobid, aga on veel hulk faktoreid, mis võivad kaasa aidata põletiku tekkele. Üheks põletiku teket soodustavaks faktoriks on oksüdatiivne stress.
Töö tulemustest selgus, et a) implantaati ümbritsevate kudede põletiku puhul on kudedes vähenenud teatud antioksüdantide (kusihappe ja askorbiinhappe) sisaldus, ehk esineb oksüdatiivne stress. See tähendab, et oksüdatiivne stress omab tähtsust põletikuliste muutuste väljakujunemises. b) teatud kliiniliste markerite (interleukiin-6, interleukiin-10 ja müeloperoksudaas) määramine süljes ja igemetaskuvedelikus võib aidata diagnoosida implantaadi ümbritsevate kudede põletiku olemasolu juba varajases faasis. c) Raviskeem antioksüdantide manustamisega 5 nädala jooksul viis põletiku taandarenemisele: kliiniliselt vähenes veritsus, paranes kudede seisund ja pikenes remissiooni faas. See tähendab, et antioksüdantide manustamine on näidustatud lisana tavalisele põletikuvastasele raviskeemile.
Link doktoritööle DSpace-s: https://dspace.ut.ee/handle/10062/1335
2005
(Odontogeensed kasvajad Eestis: epidemioloogia, patogeenes ja kliinilised iseärasused)
Kaitstud 23.11.2005 Tartu ülikoolis
Oponent: emeriitprofessor Risto Kotilainen (Kuopio ülikool)
Arvestades asjaolu, et varem pole Eestis uuritud odontogeenseid kasvajaid, püstitati antud uurimistöös järgmised eesmärgid: 1. Analüüsida retrospektiivselt odontogeensete kasvajate levimusnäitajaid Eestis ja võrrelda neid teiste maade sarnaste epidemioloogiliste uuringutega. 2. Välja selgitada, kas hambaalgme emailiorgani rakkudel on võime profifereeruda ja diferentseeruda koekultuuri tingimustes sarnaselt ameloblastoomi histoloogilisele struktuurile. 3. Analüüside tagasi vaatavalt ameloblastoomide levimusnäitajaid ja ravi tulemusi Lõuna-Eesti elanikkonnas.
Uurimistöö olulisemad tulemused võib kokku võtta järgmiselt: 1.Läbiviidud retrospektiivne uuring (1977-2001), mis hõlmas kogu Eesti elanikkonda näitas, et odontogeensed kasvajad on harva esinevad lõualuude kasvajad Eestis. Uuringu tulemusena saadud esinemissagedus 0,74% on üks madalamaid esinemissagedusi kirjanduses. 2. Käesolev uuring näitas kindlate odontogeensete kasvajate osas levimusnäitajate erinevusi võrreldes teiste maade epidemioloogiliste uuringute andmetega. Kõige sagedasem odontogeenne kasvaja uuringu tulemuste alusel oli kompleksne ja liitodontoom (34, 3%), teisel kohal ühe- ja mitmekambriline ameloblastoom (25,3%). 3. Antud uuringu tulemused näitasid, et haigestumus ühe- ja mitmekambrilise ameloblastoomi erines vanuseliselt oluliselt. Patsientide keskmine vanus ühekambrilise ameloblastoomi korral (23,3 aastat) oli oluliselt madalam kui mitmekambrilise ameloblastoomi haigetel (49,3 aastat). 4. Läbiviidud morfoloogiline uuring hiire embrüonaalse hambaalgme arengust koekultuuris näitas, et odontogeenne epiteel omab võimet prolifereeruda ja moodustada lamellaar-rakulisi struktuure, mis sarnanevad ameloblastoomihistoloogilisele leiule, milles polariseerutud ameloblastid ameloblastid ümbritsevad tähekujulise võrgustiku sarnast epiteliaalset südamikku. Eksperimendist ilmes, et ameloblastoom pärineb odontogeensest epiteelist.5. Ameloblastoomide ravi peab olema radikaalne. Kolde ekskohleatsiooni võib kasutada ainult ühekambriliste ameloblastoomide puhul. Radikaalne ravi peab olema kõigi mitmekambriliste ameloblastoomide puhul esmaseks ravi meetodiks.
Link doktoritööle DSpace-s: ">https://dspace.ut.ee/handle/10062/698
2003
(Temporomandibulaarliigese haaratus süsteemsete sidekoehaiguste poolt peatähelepanuga valu modulatsioonile ja kudede destruktsioonile)
Kaitstud 2003 Karolinska Instituudis, Stockholmis, Rootsis
Valu olemasolu mõjutab tugevalt meie igapäevast elu. Kroonilise valu tekkepõhjusi on mitmeid, s.h häired organismi immuunsüsteemis, mis võivad viia süsteemsete sidekoe haiguste (SSH) tekkeni. SSH on teada oma progresseeruva kulu ja destrueeriva iseloomu tõttu ning tuntumad neist on reumatoidartriit (RA) ja psoriaatiline artriit (PA). Mõlemad on ettearvamatu kuluga haigused, tekitades nii valu kui ka kudede destruktsiooni liigestes ja ka põhjustades liigeseväliseid kahjustusi. Sageli on sellest protsessist haaratud ka alalõualiiges. Valu alalõualiigese piirkonnas on ka üks tavalisemaid põhjusi, mille tõttu SSH patisendid ravi vajavad, kuna sageli kaasneb sellega mitmete funktsioonihäirete teke, nagu suu maksimaalse avamise piiratus, valu söömisel ja rääkimisel. Põhjused, mis loovad soodustavad tingimused SSH tekkeks, on siiani vähe tuntud. Antud teesides on uuritud alalõualiigese valu seost röntgenoloogiliste muutustega antud liigeses, patsientide igapäevase eluga toimetulekut selle valu foonil ning veres leiduvate põletiku mediaatorite ja markerite, so.haiguse üldise aktiivsuse taustal. Siia uuringusse kuulusid RA ja PA diagnoosiga patsiendid, kellel esines alalõualiigese kliiniline haaratus eelpoolmainitud haiguste poolt.
Esimene töö näitas, et alalõulaiigese valu RA patisentidel mõjutab oluliselt nende igapäevast eluga toimetulekut.
Kolmanda töö eesmärk oli välja selgitada veres leiduvate põletiku mediaatorite ja markerite seost pikemaajaliste röntgenoloogiliste muutustega alalõuliigeses. Selgus, et erosioonide taandumine oli seotud kõrge serotoniini sisaldusega vereseerumis (5-HT) ja interleukiin-1 retsptoriga (IL-1sRII). Erosioonide teke oli seotud kõrge 5-HT sisaldusega vereplasmas (P-5-HT). Liigese lamendumine oli seotud C-reaktiivse valgu hulga tõusuga (CRV). Kolmas töö näitas, et alalõualiigese röntgenoloogilised muutused RA haigetel uuritava 25-46 kuu vältel olid seotud CRV, 5-HT ja IL-1sRII tasemega veres ning antud ajavahemikus esines vähest röntgenoloogiliste muutuste progresseerumist.
Neljanda töö eesmärk oli uurida, kas 5-HT3 retseptori antagonist granisetron vähendab valu alalõualiigese. Granisetroni (1 mg/mL) ühekordsed liigesesisesed süsted vähendasid alalõualiigese rahuloleku valu 10. ja 20. minutiks peale süstet. Valu suu maksimaalse avamise järgselt kadus 20. minutiks ja samaks ajaks tõusis ka pressoorse valu lävi. Neljas töö näitas, et granisetron omab kohest, lühiajalist ja spetsiifilist valu vähendavat toimet ja 5-HT3 retseptoril ilmneb olevat seos valu juhtega alalõulaiigeses SSH patsientidel.
Antud teesidest järeldub, et SSH haaratud alalõualiigeses omab 5-HT mõjukat rolli valu ja põletiku juhtimisel ja TNFα ja 5-HT on olulised mineraliseeritud luukude kahjustavad mediaatorid. Alalõualiigese valu mõjutab negatiivselt RA patsientide igapäevast eluga toimetulekut.
1996
1991
Kaitstud 1991Leningradi I Meditsiiniinstituudis.
1990
Kaitstud 1990 Moskvas.
1987
1983
1981
Kaitstud 1981 Moskvas.
1973
Kaitstud 1973 Riia Meditsiini Instituudis.
1969
Kaitstud Riia Meditsiiniinstituudis 1969.
1964
Kaitstud 1964 Riia Meditsiini Akadeemias.
Kaitstud 1964 Leningradi I Meditsiini Instituudis.
1963
Kaitstud 1963 Moskva Stomatoloogia Instituudis.
1954
Kaitstud 1954 Tartu Ülikoolis.
1932
Parema kasutuskogemuse tagamiseks kasutame küpsiseid. TÜ välisveeb ei töötle ega kogu isikuandmeid. Välisveeb kasutab FB Pixeli ja Google Analyticsi teenust. Loe lähemalt andmekaitsetingimustest.